Harvardi meditsiinikooli kliinilise ja evolutsioonilise psühholoogi dr Deirdre Barretti sõnul ei tea me veel kuigi palju meie karvaste kaaslaste unenägude sisu kohta. See ei peaks olema üllatav, sest tegelikult saame üsna vähe aru ka meie endi öistest mõtisklustest.

Oma intervjuus ajakirjale “People” märgib ta, et saame hetkel ainult spekuleerida, mida loomad unes näevad, kuid nende käitumine magamise ajal võib teadlastele mõned vihjed anda. Imetajatel on ka inimesele sarnased unetsüklid, nimelt REM-uni – just see on koht, kus unenäod tekkivad.
Sobitades kasside ja koerte REM-hetked nende unes tehtud liigutustega, on võimalik nende unenägude kohta üht-teist järeldada.

1960. aastate alguses läbiviidud eksperimendi käigus neutraliseeris üks teadlane selle osa kassi ajust, mis pärsib unes liikumist. Kui REM-uni algas – ja selle tuvastas loomale kinnitatud meditsiiniline seade – kargasid need kassid püsti, hüplesid, tõmbasid selja küüru ja sisistasid, viidates sellega, et nägid unes jahipidamist.

Tundub, et koerad liigutavad end magamise ajal rohkem ja sageli on täheldatud, et nad püüavad üsna mitteagressiivsel viisil ringi joosta. See tähendab, et nad võivad unes kas teiste koerte või oma omanikega mängida.

Inimesed kipuvad unes nägema asju, mis toimuvad ärkveloleku ajal, kuigi nendevahelised seosed pole nii loogilised ja neis on rohkem visuaalset sära. Koerad ja kassid teevad tõenäoliselt sama, ja Barrett selgitas ajakirjas, et kuna koertel on omanikega ülitugev emotsionaalne seos, näevad nad neid ilmselt ka unerüpes viibides.

Muidugi pole need üksnes koerad ja kassid, kes und näevad. Seda teevad tõenäoliselt kõik loomad, kel on REM-une tsükkel. See välistab enamiku roomajatest ja kaladest. REM-tsüklite sagedus ja kestus varieerub liikide vahel meeletult, mis tähendab, et ehkki sellised loomad nagu kaelkirjak ja siil näevad ilmselt mõlemad und, kuid nad teevad seda üsna erinevalt.

2001. aasta uuring näitab, et laborirotid näevad unes labürinte. Jälgides neid närilisi nii REM-unes kui ka varem labürindis ringi jooksmas, suutsid teadlased neuronite aktiivsust kasutades kindlaks määrata, millist konkreetset labürindi osa nad unes näevad.

Tundub, et täpik-sebraamadiin näeb unes lauluharjutust. Päeva jooksul õpivad nad selgeks meloodia, mis on vajalik kaaslase võrgutamiseks ja rivaalitseva linnu eemalepeletamiseks.
2000. aastal teadlaste läbiviidud hoolikas neuronite kaardistamine näitab, et samad sünapsid, mis on aktiivsed laulmise ajal, on aktiivsed ka REM-une ajal. Tegelikult oli kaardistamine nii täpne, et teadustiim suutis laulu algusest lõpuni koos õigete nootidega ja õiges järjekorras rekonstrueerida ning seda vaid REM-etappide andmeid kasutades.

Mitmed gorillad, kes on väidetavalt viipekeelt õppinud, nende seas Koko ja kadunud Michael, on oma hooldajatele ärgates edasi andnud, et nad nägid unes teatud sündmusi. Oletatavalt oli Michael pärast seda, kui oli õudusunenäos näinud oma ema surma salaküttide käe läbi, seda kord viipekeeles ka kirjeldanud.

Kuigi tundub tõenäolisena, et loomad und näevad, on täiesti teadmata see, kas nad võivad kogeda unes ka selliseid sürrealistlikke hetki nagu näiteks inimesed, kes võivad unenäos taevas lennata. Aga oleks tore mõelda, et koer või kass vaatab päeva ajal pilvi ja näeb öösel unes, kuidas ta neist läbi kihutab.

Allikas: iflscience.com