Psühholoog soovitab: kuidas toime tulla lemmiklooma surmaga

Paratamatult on meie neljajalgsete sõprade eluiga enamasti meie omast lühem. Lemmiklooma kaotusega kaasneb lein, millega tuleb toime tulla. Psühholoog Valeria Sabater jagab selleks mõned soovitused.

-Luba endale tunnete väljendamist, ka nutmist.
Pole tähtis, kas lahkunud on koer, kass, hobune või mõni muu armastatud loom: ta on moodustanud olulise osa sinu argipäevast. Ära karda siiralt tunnistada, mida sel hetkel tunned. Kõik inimesed ei pruugi sellest aru saada, kuid kindlasti on ka neid, kes mõistavad. Kui sul on lapsed, luba neilgi väljendada kõiki kaasnevaid emotsioone ning püüa vastata nende küsimustele.

-Anna igale emotsioonile nimi. See ei pruugi olla ainult kurbus, sageli tunneme ka süüd ja kahetsust, küsime endalt, kas oleksime saanud midagi paremini teha.

-Püüa vältida enesesüüdistamist. Sinu lemmikul oli ilus elu just tänu sinule.

-Püüa leppida uue rutiiniga, sellega, et su sõber selles enam ei osale ning pead pargis jalutama või diivanil istuma ilma temata. Võid siiski kujutada ette, kuidas ta sind vastu võtnud või sinuga koos jalutanud oleks. Tee sellest oma hüvastijäturituaal.

-Naerata, kui temale mõtled. Hoia meeles kõik ilusad mälestused, ära keskendu haigusele või õnnetusele, mis ta ära viis.

-Lepi teadmisega, et su lemmikloom on asendamatu. Tal oli oma iseloom, omad harjumused, mida teistel ei pruugi olla. Anna endale aega selle teadmisega leppida, enne kui otsustad uue looma adopteerida.

-