Suvi tuleb herilasterohke: kaitse oma lemmikut putuka- ja ussirünnakute eest

 (10)
Kurjad herilased Glehni pargis
Kurjad herilased Glehni pargisFoto: Andres Putting

Sooja talve järel tõotab tänavune suvi tulla eriti herilaste- ja mesilasterohke, ka soojaga aktiivseks muutuvad rästikud kujutavad endast lemmikloomadele ohtu. Kuidas koera või kassi tervist säästa, õpetab KIKA Eesti juht Ksenia German.

Suvi on juba täies hoos, mis tähendab seda, et elavnenud on ka kõikvõimalikud putukad, parasiidid, aga ka maod. Kuna talv oli väga soe, on oodata küllaltki herilaste- ja mesilasterohket suve. Puugid on juba ammu liikvel ning lisaks võib põldudel, metsa- ja rabaservadel või isegi aias kohata madusid, kellest kõige ohtlikum on mürgine rästik. Paratamatult tuleb ette, et lemmik saab pahaaimamatult mõne putuka või maoga kokku puutudes haiget, mistõttu tuleb suvel väljas ringi liikuvaid neljajalgseid eriti hoolega iga päev kontrollida. Kuidas käituda, kui kass või koer on nõelata või hammustada saanud, sellest annab ülevaate KIKA Eesti juht Ksenia German.

Rästikuhammustuse puhul tuleb tegutseda viivitamatult Soojade ilmadega muutuvad aktiivseteks ka rästikud, kelle hooaeg kestab tavaliselt aprillist septembrini, sõltuvalt ilmadest. Lemmikloomadest on rästikuhammustuse ohvriteks tavaliselt koerad, harvem kassid, kes on oma loomu poolest väga ettevaatlikud ja satuvad harva rästiku hammustamise ohvriks. Tüüpilised hammustuskohad on koon, pea, kael ja käpad. Kassidel on hammustusjäljed enamasti esikäppadel, koertel maandub aga enamik rästikuhammustusi koonu piirkonnas. Mida väiksem lemmik on, seda ohtlikum tema jaoks rästikuhammustus on.

Seotud lood:

Kuna sageli on mürgine hammustus pea ja kaela piirkonnas või jäsemetel, siis võib koheselt tekkiv turse olla katsudes eriti valus. Rästikuhammustuse puhul on näha üks, kaks või mitu väikest torkehaava ning võib esineda verejooksu, samuti tekib kiiresti turse, mis on väga valus ja suureneb väga ruttu. Nahk omandab lillakaspunase varjundi, muutub tundetuks ning lisaks võib rästiku mürgi toimel tekkida muutused mitmete elundite talitlustes, sealhulgas nii närvisüsteemis kui ka kopsudes, tõenäoline on ka neerukahjustus.

Kui rästik on juba lemmikule jõudnud haiget teha, siis tuleb tegutseda viivitamatult! Esmaabi põhimõtted on samad, mis inimeste puhul.

Püüdke looma paigal hoida – liigne liikumine, silitamine, patsutamine aitab mürgil kiiremini vere kaudu kehas laiali minna. Võta loom sülle, kui võimalik. Erutus, liikumine ja puudutused kiirendavad mürgi imendumist. Kui olete linnast kaugel, konsulteerige veterinaariga telefonitsi ning esimesel võimalusel tooge lemmik loomakliinikusse, kus teostatakse koheselt organismi toetavat ravi (vedelikteraapia, põletiku- ja valuravi).

Mida kindlasti mitte teha:

Mitte proovida hammustushaavast mürki välja imeda ega lõigata.

Mitte kasutada žgutti, sidet, geele, plaastreid, pulbreid, lahast.

Mitte asetada hammustuskohale jääd vms, sellega kaasneb külmakahjustuse oht.

Mitte pesta hammustuskohta.

Mitte pigistada haava.

„Paraku pole Eestis saada loomadele rästikumürgi vastumürki. Seda enam peaks iga lemmiklooma omanik olema teadlik ja alati valmis koheselt tegutsema, et olukord kurvalt ei lõppeks,“ selgitab Ksenia German.

Putukahammustuse ja -nõelamise puhul peab jälgima lemmiku käitumist

Parmuhooaja alguses reageerivad paljud loomad sarnaselt inimestele kergelt allergiliselt, näha võib erinevas suuruses turseid. Ka neljajalgsed lemmikud võivad sääse- ja parmuhammustuste peale kupla minna, eriti ohustatud on väikesed ja õhukese karvkattega koerad. Just aretatud loomad ei suuda tihti looduses ellu jääda.

Herilaste, mesilaste ja vapsikute nõelamine võib lemmikloomadel tekitada allergilist reaktsiooni, halvemal juhul anafülaktilist šokki, mis on lausa eluohtlik seisund. Õnneks enamikel juhtudel siiski nii hullusti ei lähe, kuid 48 tunni jooksul peaks nõelata saanud neljajalgset siiski jälgima, sest tõenäoliselt läheb nõelatud koht tursesse ja punetada, tihti hakatakse seda piirkonda sügama või nühkima. Kui näiteks koer seda suisa lakkuma hakkab, tuleks tema tegevust piirata, sest see võib põhjustada omakorda põletikku.

Kui lemmiku enesetunne on normaalne, peaks proovima nõelamisel sisse jäänud astla eemaldada. Seda tuleks teha ettevaatlikult ja vältida pigistamist, sest vastasel juhul võib levida mürk organismi ja tekkida põletik. Näo-, suu- või kaelapiirkonda nõelatud looma peaks aga viima loomaarsti juurde või vähemalt võtma esimesel võimalusel veterinaariga ühendust.

Eeterlik õli on lemmikloomade puhul näiteks üheks populaarseimaks parasiitide peletusvahendiks. Paraku ei sobi lemmikloomadele kõik inimestele sobilikud eeterlikud õlid ning eriti ohtlikud on need juhul, kui lemmik neid näiteks ennast pestes või karva hooldades lakkuma peaks. Näiteks teepuuõli võib kassidel põhjustada tugevaid neuroloogilisi nähte. „Kui rääkida ennetavast kasutamisest, aitavad seedripuu-, tsitronella-, nelgi-, sidrunheina-, piparmündi- ning geraaniumiõli herilasi ja mesilasi eemal hoida ning nende kasutamine tõstab tõenäosust, et lemmik nõelata ei saagi,“ lisas K. German. Samuti on oluline meeles pidada, et kui kodus toimetavad samaaegselt nii koer kui kass, siis ei tohiks neil samu vahendeid kasutada, kuna osad koertele mõeldud toimeained on kassidele mürgised. Samuti võivad ohtlikuks kujuneda ise kokku segatud eeterlikud õlid, mida tänapäeval tihti kasutatakse. Eeterlikke õlisid kasutades tuleb veenduda, et nad oleksid korralikult lahjendatud ning liigile ohutud. Mõned võivad põhjustada allergiaid või need lihtsalt ei pruugi lemmikule meeldida. Kasside ja koerte kaitsmiseks parasiitide eest võib kasutada järgmiseid eeterlikke õlisid: lavendliõli, eukalüptiõli, rosmariiniõli, pelargooniõli, sidrunheinaõli ning tsitronellaõli.