Kas tõsimeeli peaks oma Muril ja Miisul kah kaks korda päevas hambaid pesema – ise nad, paraku, sellega ilmselt toime ei tule. Ju on asjal jumet, sest lemmikloomapoed pakuvad vähemasti koertele küll hambaharju, üks uhkem kui teine. Minihamstri suupuhastit pole küll seni veel kohanud.
Lemmikute hambatervishoiu asjus on hea nõuandja loomaarst dr Kadri Kääramees, kellele loomade hamba- ja suuõõnemured lausa väikeseks erihuviks.

Niisiis – kas lemmikloomal peab siis hambaid pesema nagu inimesel? Koeral, kassil, meriseal, minihamstril jne?

Nagu ka inimesel, nii on teadusuuringutega tõestatult ka koeral ja kassil kõige tõhusam viis hambakatu ja -kivi ladestumist pidurdada ja igemete tervist hoida (ehk siis gingiviiti e. igemepõletikku ja periodontiiti e. parodontiiti e. hambaümbrusekudede põletikku ja hamba kinnituse pöördumatut kadu vältida) just hammaste harjamine. Sellega võib ära hoida 80–90% ladestuvast hambakatust. Teadusuuringutega on aga ka kindlaks tehtud, et kui juba igemepõletik käes, siis ravitulemuse saamiseks tuleks harjata hambaid iga päev. Mõningat kasu on ka ülepäevasest harjamisest, veel harvem harjamine juba mingit piisavat mõju ei avalda.

Koertel-kassidel tuleks alustada hammaste harjamise harjutamist juba kutsika-kassipojana, eriti kassidel, sest pojana õpivad nad seda kenasti, täiskasvanuna alustades aga nõustub vähem kui kolmandik kasse seda lubama.

Koertega on ehk veidi kergem ka täiskasvanueas esimest korda alustades. Alul ei pea hambaid puhastama ehk nii regulaarselt, ent tutvust selle protseduuriga peaks tegema sama moodi, nagu õpetatakse suhu ja kõrva vaatamise lubamist, küünte lõikamist, käppade pesu/pühkimist, rihma otsas käimist jne.

Kasutada tuleks pehmet harja, kas siis spetsiaalselt koerte või kasside oma (suuruselt sobivat) või inimlaste harja. Hambapasta peab olema samuti spetsiaalselt loomade oma, kuna nemad suud ei loputa ja neelavad pasta alla – inimeste pastast võib loom mürgistuse saada.

Lisaks harjamisele saab suuhügieeniks ja hambakivi-gingiviidi-periodontiidi profülaktikaks kasutada spetsiaaldieete (vähendavad katu ladestumist umbes 20-30%) ja erinevaid suuõõnegeele, loputusvedelikke ja söödalisandeid (vähendavad katu ladestumist umbes 40 %). Tark on alati loomaarstilt nõu küsida, mida valida!

Kui tihti ja kui hoolega peab oma lemmiku suud uurima ja millal peaks kindlasti loomaarsti poole pöörduma?

Loomaomanik on suuhügieenis ja suuõõne haiguste profülaktikas kõige olulisem ja tähtsam lüli, temast sõltub väga palju. Loomaarstiga tasuks hambajuttu rääkida kindlasti siis, kui loom on veel kutsika-kassipojaeas (eriti hambavahetuse perioodil) ja edaspidi iga-aastase tervisekontrolli raames.

Hooliv loomaomanik vaatab oma looma suhu sageli ja regulaarselt ka siis, kui teda on õnnistatud loomaga, kellel hambakattu ei kogune või koguneb minimaalselt ja kes erilist suuõõne hooldust pidevalt ei vajagi – et näha, kas on midagi, mis võiks olla sekkumist vajav (hambakivi, igemete punetus, veritsus, halb suulõhn, puuduv, murdunud, muutunud värvusega või valestipaiknev hammas, äratulemata piimahammas).

Äratulemata piimahambad, mis on jäävhambast paarilisega kõrvuti, soodustavad hambumusvigade väljakujunemist (millest mõni võib olla loomale väga valulik) ja hambakivi ladestumist sinna kohta, seega ka periodontiiti, seega tuleks need loomaarstil kiiresti eemaldada lasta.

Hambumusvigadest ravitakse reeglina ainult neid, mis on loomale valu ja ebamugavust põhjustavad, lihtsalt iluvigade parandamiseks ortodontikat ei tehta ehk klambreid niisama ei panda. Samuti on mõnikord valu/ebamugavust põhjustavate hambumusvigade raviks looma (ja ka omaniku) seisukohalt hoopis mõistlikumaks lahenduseks mõne hamba eemaldamine või lühendamine koos juurekanali raviga.

Ainult välise ilu saavutamiseks ei paigaldata lemmikloomadele ortodontilisi aparaate seepärast, et hammaste selline nihutamine tähendab sageli (eriti algul) valu või ebamugavust ja vajab ülihoolikat hügieeni.

Ortodontilise aparaadiga noorkoer peaks läbima mitu narkoosi all protseduuri, ei tohiks mitme kuu jooksul mängida mänguasjadega ega midagi suhu haarata, saaks jalutada ainult rihmas, omanik peaks ülipiinlikult aparaadi ümbrust puhastama ning me ei saa kuidagi loomale selgitada, miks too sedakõike taluma peab. Lisaks on loomal veel suus ka vastik tunne.

Hammaste harjamine-pesemine ei ole siis ainus, mida saab loomade suu ja hammaste heaoluks teha?

Hammaste murdude ja ebaloomuliku kulumise ärahoidmiseks peaks juba kutsikaeas jälgima, et ei kujuneks välja ohtlikke harjumusi – keelake kutsikal kivide haaramine, ärge visake neid talle palli asemel, ärge laske koeral närida päris-tennispalle (st. neid, mis tennise mängimiseks mõeldud, erinevalt sarnase välimusega kattega koeramänguasjadest, ja ka viimaseid ei tasuks koerale mängimiseks anda liivarannas) ega plastikpudeleid – need on väga tugevad hambaemaili kulutajad ja koerte-kasside hambaemail on palju õhem, kui inimeste oma.

Samuti ei tohiks koeral lasta tekkida kommet närida oma pesapuuri, aeda vms ja reeglina soovitaksin ka koertel, kes puupulki kandmise asemel väga järavad, pigem kummimänguasju kasutada – ei ole harv juhus, kus puidupinnud tungivad suu ja kurgu pehmetesse kudedesse ja tekitavad vigastusi ja põletikke või tekivad hambaemaili vigastuse ja hammaste murrud.

Sama käib ka suurte kõvade vähese lihaga kontide kohta – need murravad samuti hambaid, eriti sagedased suurte kondijärajate vigastused on ülemise hambarea suurima purihamba vigastused, mis võivad viia hambapulbi põletikuni ja abstsesside ehk mädakogumite tekkimiseni hambajuurte tippude alla, selle hamba puhul võivad viimased koguni viia turse ja mädase nõretava fistuli ehk läbiva trakti tekkimiseni silma alla näole.

Kasse ohustab eelkõige periodontiit ja kassidele iseloomulikud haigussündroomid – kasside krooniline gingivostomatiit ja kasside odontoklastilised resorptsioonikahjustused. Neist kahe esimese profülaktikas ja ka ravis on oluline hambakatu ladestumise ärahoidmine. Kolmanda puhul on üldiselt alates teatud kahjustuse staadiumist abiks vaid kahjustatud hamba eemaldamine, kuna hammaste lagunemine selle haiguse puhul pole peatatav.

Mõne uuringu andmetel esineb periodontiiti – kõige levinumat suuõõne probleemi – üle 80% vanematel kui nelja-aastastel koertel-kassidel. Periodontiit tähendab põhimõtteliselt seda, et hambakivis ja katus elavate bakterite mõjutusel igemetes tekkinud põletiku tulemusena kaob hamba kinnitus (taandub ige ja laguneb luu), hammas hakkab logisema, põhjustades ebamugavust ja valu, võivad tekkida pulbi põletik ja juuretipu abstsessid.

Mälumisel satuvad hambakatus elutsevad bakterid looma vereringesse. See protsess on pöördumatu, s.t. juba väljakujunenud hamba kinnituse kadu ei ole võimalik ümber pöörata ja kinnitust taastada. Seda saab õige raviga (hammaste professionaalne puhastamine loomaarsti poolt, loomadel kindlasti anesteesias, ja kahjustatud või väga logisevate hammaste eemaldamine jms) ja koduhooldusega (harjamine jne) ainult peatada või pidurdada.

Periodontiidil on nii inimeste kui ka koerte puhul leitud seoseid väga koledate süsteemsete probleemidega, nagu endokardiit, hingamisteede probleemid, neeruprobleemid, diabeet, enneaegsed järglased, maksaabstsessid jne.

Periodontiit ei ole sugugi alati ka lihtsalt ärkvel loomale suhu vaatamisega diagnoositav, sest seda võib esineda ka ainult paaril hambal, mis esmapilgul tunduvad suhteliselt korras olevat, röntgenpildistus ja spetsiaalse sondiga igeme kinnituse kontroll rahustuses aga võivad anda hoopis teise pildi.

Periodontiit, eriti ulatuslik periodontiit, tähendab bakterveresuse teket, milega looma imuunsüsteem peab pidevalt võitlema iga kord, kui loom sööb. Peridontiit tähendab valu ja ebameeldivust loomale ja tugevat koormust tema organismile. Rääkimata sellest, et eriti väikesekasvulistel koertel on periodontiidi tagajärjel tekkiva luukao tõttu täiesti reaalne ja suur oht kunagi tekkivaks alalõualuu murruks – olen näinud kurbi juhtumeid, kus eakam väike koerake „'hammustas viinerit ja nüüd lõug ripub”.

Hammaste murrud on samuti omaette probleem, eriti siis, kui on avatud juurekanal – nii nagu inimestele, teevad need valu ka loomadele, me lihtsalt ei pruugi osata seda valu märgata, kuna reeglina on loomad kroonilise valu varjamisel väga osavad. See viimane on looduses vajalik: näitad oma nõrkust ja sinust võib saada teise lõuna...

Mida vigastatud hambaga peale hakata?

Ka koertel - kassidel on võimalik oluliste hammaste puhul juureravi ja täidiste panek, ent me peame arvestama, et lemmikutena peetavatel loomadel on sageli katkise hamba eemaldamine loomale kõige parem lahendus.

Igasugune hambaravi loomadel eeldab anesteesiat (ärkvel looma hambaid remontida ei saa), juurekanali täitmise puhul tegelikult ka korduvaid anesteesiaepisoode, kuna selle protseduuri järelkontrolliks peaks vähemalt paaril korral umbes aastase vahega tegema röntgenpildistuse, nägemaks, kas täidisega on kõik korras ega esine põletikule viitavat reaktsiooni hambajuure tipu ümber.

Ka ei hoidu plombeeritud hambaga loom erinevalt inimesest teadlikult seda plommi ohustavast tegevusest, mis vähendab nende vastupidavust. Seega võib nö. vähemolulise hamba eemaldamine olla kergem ja lihtsam lahendus.

Mõne hamba puudumine (vähemolulised on üldiselt kõik teised hambad peale kihvade) ei põhjusta loomale kannatusi, kuna nad on täiesti võimelised kenasti sööma seda toitu, mis meie neile pakume, ka vähemate hammastega, nende sotsiaalne staatus ega enesehinnang sellest ei lange.

Kuidas hoolas peremees oma pisinäriliste hammaste eest peaks hoolitsema?

Küülikute ja näriliste, eelkõige taimtoiduliste näriliste nagu tšintšilja ja merisiga, puhul on suuhooldus pigem söötmise alla kuuluv valdkond.

Enamik nende loomakeste suuprobleemidest (enamasti liigpikad puri- ja lõikehambad ja omakorda sellest tulenevalt suu ja keele limaskesta vigastused, abstsessid, silmade nõretus tänu pisarakanali kokkusurumisele hambajuurte poolt) on inimese tekitatud - ehk siis me söödame neid valesti.

Evolutsiooni käigus on need loomad arenenud tarbima tohutu suuri koguseid hambaid kulutavaid rohttaimi ja nii on nende hambad (nagu ka hobusel) hoopis teistsugused kui meil või koeral-kassil. Nende hambad ei lõpeta kunagi elu jooksul kasvamist ja peaksid vastavalt ka regulaarselt ja ühtlaselt mälumise tulemusena kuluma.

Kui me nüüd oma puurilemmikule anname kõrge energiasisaldusega ja maitsvat granuleeritud sööta, saab ta rahuldatud küll muud vajadused, ent mitte närimisvajaduse, ja suur häda ongi käes.

Lemmikloomast küüliku, merisea ja chinchilla põhitoit ja valdav enamus menüüst peaks olema hein või rohi, igasugused jõusöödavariandid olgu vaid väga minimaalne lisand. Siis püsib ka nende hambumus korras.

Kääbusküülikutel esineb ka kaasasündinud hambumusvigu, mille tulemusena esihambad õigesti kokku ei hambu ja ei kulu, vaid liiga pikaks kasvavad. Sellise probleemi parimaks raviks on reeglina esihammaste eemaldamine ja sellised küülikud elavad muuseas väga hästi.

Lemmiknäriliste puhul tuleks kontrollida suud kindlasti kohe, kui on märgata, et loom sööb vähem, valib toitu, närib ühe suupoolega, kaapab käpaga nägu, võtab kaalus alla, tal esineb süljevoolu või suuümbruse süljega märgumist.

Peab arvestama, et kõiki probleeme (näiteks mõnda üksikut teravat hambaserva, mis keele sisse torgib) ei pruugi ärkvel loomal näha ja seepärast tuleks ka nemad kahtlustuse korral anesteesias üle vaadata. Ka toimub nende hammaste õige ja professionaalne lühendamine üldjuhul anesteesias. Kindlasti tuleb samal ajal üle vaadata ka purihammaste seisukord, kuna nende suu on samuti üks koostoimiv, tasakaalustatud süsteem, ja ühe otsa ebakõla viib kohe ka teise otsa muutusteni.

Ise ei maksa vist lemmikutel, olgu nad suured või väikesed, hambaid lõikuma hakata?

Näriliste purihammaste kallale niisama ei pääsegi ja ise koduste vahenditega lõikehambaid kärpida üritada kindlasti ei tohiks, sellega teete loomale rohkem kahju kui kasu, tekitades tema hammastesse silmale sageli nähtamatud pingest tekitatud pikimurrud, mis võivad viia pulbi põletikuni ja kogu hamba pöördumatu moondumiseni - ning tulemuseks on valu.

Samuti võib öelda ka, et nö. ärkvel koeral-kassil mingi käepärase riistaga suuremate hambakivikogumite „ärakaksamine” on suuõõne haigusseisundi ravi seisukohalt vaid enesepett - see annab parimal juhul kerge kosmeetilise efekti, halvemal juhul aga vigastab hammast.

Ainult hambakivi professionaalse eemaldamisega ja seejärel hammaste poleerimisega anesteesias, spetsiaalvahendeid kasutades, on võimalik saavutada ravitulemus ja sile pind, kuhu uuel katul on palju raskem kinnituda. Küll aga on see spetsialisti töö ainult pool kogu pildist – ilma hoolika omanikupoolse koduhoolduseta on suu muidu varsti jälle koledas seisus. Lemmikute suuõõne tervise hoidmine nõuab loomaarsti ja omaniku mõlemapoolset pingutust ja tihedat koostööd.

Vanade loomade hambad kipuvad nüriks jääma. Kas saab midagi ette võtta?

Loomulik kulumine e. atritsioon ei ole üldjuhul loomale probleemiks, kuna aeglase normaalse kulumise juures peavad teised protsessid sellega sammu ja kompenseerivad (looma vananedes pulbikamber ja juurekanal ahenevad, sest dentiini tekib kogu aeg juurde ja aeglase kulumise juures jõuab tekkida ka kolmandane e. reparatiivne dentiin kulumise/vigastuse kohta).

Kodus peetavate lemmikute juures, kelle toidulaua eest meie hoolitseme, ei oma loomulik kulumine tähtsust. Küll võib hammaste liigset tundlikkust ja pulbi põletikku - seega valu - tekkida siis, kui kulumine on kiire ja ebaloomulik - kui loom närib kulutavaid/kõvu esemeid, näiteks plastpudeleid, liivaseid tennisepalle, aeda jne. Ka võivad ülitugeva kroonilise sügeluse ja nahaprobleemiga koerad ennast nakitsedes hambakroonid juurteni maha kulutada. Ebaloomulik kulumine vajab muidugi sekkumist.

Kui suur ja milline osa on toidul loomade hammastele?

Kindlasti mõjutab toit hammaste ja suuõõne seisundit - toidu konsistents, koostis, tasakaalustatus. Aga samamoodi mängivad rolli looma geneetika, üldine tervis, hambumus jne.

Toit peaks olema kõiki vajadusi kattev, eriti kutsikaeas, samuti tuleks hoiduda liigkõvadest kontidest ja maiustest - üks veterinaarhambaarst on öelnud midagi sarnast, et 'kui te ei taha, et ma sellega teie põlve pihta koputan, siis pole see ka teie koera hammastele päris ohutu'.

Hambakatu ladestumise vähendamise seisukohalt võiks ehk pehme konsistentsiga menüü asemel parem olla kuivtoit või siis BARF (bone and raw food diet ), aga seda ei tohi segamini ajada „kondisöötmisega”. BARF on ikka tasakaalustatud söötmine nö. saaklooma mudelit järgides. Samas on ka andmeid, et BARF-menüüga toidetavatel koertel võib jälle sagedamini esineda hammaste vigastusi,seda puhtalt mehaanilise külje pealt. Oma rolli võib mängida ka sülje ja toidu happesus (pH) ja erinevate mineraalide sisaldus.