Ometi saab hirmust võitu, kui sellega juba varem tegelema hakata. Võimalusel tuleks esimese visiidi ajal valulikke protseduure ja vaktsineerimisi vältida ning põhjaliku läbivaatusega piirduda. Kui looma vagurat käitumist pärast külluslikult tasustada, ongi usalduslik suhe veterinaariga loodud.

Läbivaatusega tuleks looma juba kodus harjutada – panna ta lauale, avada ta suu või lõuad, kontrollida kõrvu ja käppi ning kompida kogu ta keha läbi. See kõik on täiesti harjutatav toiming ja tasub just siis ära, kui loom seda lõpuks vabatahtlikult teha laseb. Ta õpib niiviisi ära, et ka veterinaari juures ei tähenda laua peale asetamine midagi hullu.

Et kassid transportkasti automaatselt arstikülastusega ei seostaks, on mõistlik seda aeg-ajalt tuppa tuua ja seal sees olevale tekile veidike maiustusi panna. Nii harjub kass seal käima ja ei tunneta kasti olemasolus enam ohtu. Edasi saab juba ust kassi tagant ajutiselt sulgeda ja varbade vahelt toidupalu poetada. Viimase sammuna võiks kassi selle kastiga veidike ringi tarida, et ta loksutamisega harjuks.

Väljakujunenud veterinaarihirmu all kannatavaile täiskasvanud loomadele on võimalik rahustuseks sisse sööta homöopaatilisi preparaate või Bachi õisi – seda aga alles pärast loomaarstiga arupidamist. Mõned veterinaarid kasutavad enda töös muide feromoone. Need sünteetilised lõhnaained mõjuvad koertele ja kassidele rahustavalt, eriti kui neid rakendada kahe patsiendi vahelisel ajal, selleks et eelmise kliendi hirmulõhna maskeerida.

Keskset rolli mängib selle kõige juures aga omaniku käitumine, sest loom võtab tema meeleolu üle. Seega on omanikul oluline rahulikuks jääda ja loomale turvatunnet pakkuda. Päris kindlasti ei tohi enda hirmunud looma aga karistada.