Loomaarst Tiina Toomet käitumisprobleemidest: ole tähelepanelik, hirm võib avalduda igal koeral erinevalt


Loomaarst Tiina Toomet käitumisprobleemidest: ole tähelepanelik, hirm võib avalduda igal koeral erinevalt
Hirmunud olekuga chihuahua.Foto: Pixabay

Probleemne käitumine on tavaliselt normaalne käitumine, aga sel hetkel või selles kohas mittesoovitav. Tihti esineb see vale treeningmeetodi või koolituse puudumise tõttu. Käitumisprobleem on aga midagi muud.

Enamlevinud probleemid on agressiivsus, mürakartus, üksindusahistus ja kompulsiivne käitumine. Käitumisprobleemist võib saada ka meditsiiniline probleem. Näiteks ärevushäire, mis ei allu enam lihtsalt treeningule, vaid vajab ka käitumise modifitseerimist, keskkonnamuutust ja sageli medikamente.

Käitumisprobleemi põhjuseks võib olla ka mõni haigus, mis põhjustab valu või ebamugavust, aga ka otsene psüühikahäire. Mõlemal juhul peab esmalt ravima haigust, kuid see üksinda ei pruugi olla piisav, et käitumisprobleem kontrolli alla saada. Kahjuks on käitumisprobleemidel harva üks konkreetne põhjus.

Agressiivsus

Koerad muutuvad agressiivseks enamasti situatsioonides, kus nad tunnevad end inimeste või teiste loomade poolt ohustatuna. Agressiivsusel on põhjus ja selle põhjuse leidmine on olukorra lahenduse võti. Kutsikad võivad olla kartlikult oma loomu poolest, aga enamasti on see tingitud puudulikust kontaktist inimestega sotsialiseerimiseas (3 – 12 nädalat) või sel perioodil neid tabanud ebameeldivatest kogemustest.

Agressiivsusel on põhjus ja selle põhjuse leidmine on olukorra lahenduse võti.
Seotud lood:

Vähe sotsialiseeritud koer võib võõraid inimesi karta, tundes end turvaliselt vaid pereliikmetega või ainult ühe neist. On koeri, kes kardavad lapsi, mehi, vanu inimesi, teisi koeri või midagi sootuks muud. Koer võib karta ka omanikku, kui omanik on teda hirmutanud või karistanud.

Hirmutamist ja karistamist tehakse tavaliselt koera õpetamise või treenimise eesmärgil, aimamata, et säärase käitumisega võib rikkuda koera ja omaniku vahelise suhte sootuks. Kõige sagedamini esineb koertel just omaniku vastu suunatud agressiivsust. Sellised on ligi kolmandik kõigist agressiivsusjuhtudest. Võõraste inimeste vastu suunatud agressiivsust esineb viiendikul agressiivsetest koertest. See protsent võib olla mõjutatud muidugi ka asjaolust, et omaniku vastu suunatud agressiivsus on kõige häirivam ja sellega pöördutakse käitumisspetsialisti juurde kiiremini kui muudel juhtudel.

Hirm

Hirm paneb koerad erinevalt käituma. Osad koerad muutuvad alandlikeks ning püüavad edaspidi hirmu tekitavaid situatsioone vältida. Nad poevad näiteks peitu siis, kui lapsed külla tulevad või väldivad omanikku, sest kardavad karistust jne. Teised koerad aga hakkavad sellele niiöelda vastu. See tundub nii, kui vaatame asja inimese vaatevinklist, kuid tegelikult ei mõtle koer mingit sorti mässukatsele, vaid püüab urina või rünnakuga hirmuallikat endast eemal hoida. Kui urinast ei ole kasu, on järgmine kaitsereaktsioon rünnak, sest eesmärk on ju mitte ise selle ohtliku asja rünnaku ohvriks jääda. Koer püüab end sel moel kaitsta, kuid inimesed võivad seda valesti tõlgendada ja näha seda kui ülbust ja vastuhakku. Urisemist ei tohi koerale keelata ega koera selle eest kaitsta, sest vastasel juhul ei pruugi ta tulevikus urinaga enam hoiatada, vaid ründab kohe. Urin keelati ju ära.

Koer, keda on hirmutatud või kes on saanud haiget, muutub agressiivseks tavaliselt siis, kui näeb midagi, mis meenutab talle seda minevikus kogetud negatiivset sündmust. Mõned levinud näited:

  • Inimene tõstab või sirutab käe koera poole.
  • Laps jookseb otsejoones koera poole.
  • Koera eelnevalt karistanud omanik saab kurjaks, teeb taas vihast nägu ja häält.

Hirmutamise ja karistamisega ei saa koeri õpetada. See ei õpeta koerale käitumist, vaid hävitab koera usalduse peremehe vastu. Koer võib hakata inimest ründama, et too lõpetaks karistamise.

Ebakindel ja hirmunud šetlandi lambakoer Foto: Shutterstock

Kuidas probleemile läheneda?

Esimesena tuleb alati üles leida hirmu allikas.

Kui selleks on meditsiiniline probleem, siis ei piisa käitumistreeningust. Meditsiinilist probleemi, olgu see siis füüsiline (valu) või psüühiline (skisofreenia), peab ravima. Ühe läbi viidud uuringu põhjal arvatakse, et 50% laste vastu suunatud koerarünnakutel on meditsiiniline tagapõhi. Prognoos on halb, kui tegemist on probleemiga, mis ei allu ravimitele.

Hirmutamise ja karistamisega koeri õpetada ei saa.

Tähtis on aru saada, missugused tegevused või tegevusetus käitumisprobleemi põhjustab. Vastasseis, korrale kutsumine, karistustehnikad või katsed olukorda domineerimise kaudu kontrollida, on kahjulikud ja võivad koeras hirmu ja agressiivsust hoopis suurendada. Karistamine võib alla suruda ohumärke, mis agressiivsele käitumisele eelnevad. Samuti võivad need passiivselt reageeriva koera hoopis ründavaks koeraks muuta.

Oluline on jääda rahulikuks. Kui inimesed muretsevad, kardavad või on ärevad, suureneb ka koera ärevus. Koerale peaks looma ohutu turvapaiga, kus ta tunneb end hästi ja teab, et on ohu eest kaitstud. Selleks sobib hästi näiteks puur.

Kui koer tunneb ülemäärast hirmu põhjendamatute asjade pärast, võib see viidata vaimuhaigusele. Kõige olulisem on meeles pidada, et koer ei tee seda meie kiusamiseks või kontrollimiseks. Koer lihtsalt on selline ning sinna ei saa midagi parata. Meie, inimeste, ülesanne on koer situatsioonist ravimite ja käitumise modifitseerimisega välja tuua. Kahjuks ei õnnestu ka see alati ja kui koera hirmu ei saa ravimitega kontrolli alla hoida ning ta on ohtlik nii iseendale kui ka inimestele, siis võib ette tulla olukord, et vastu tuleb võtta raske otsus ja koer tuleb eutaneerida.

Hirm helide vastu

Hirmusid on erinevaid, kuid müratundlikkus on neist üks enamlevinumaid. Vahetult enne jõulupühi ja uusaastat on see ka kõige aktuaalsem. Ilutulestik põhjustab paljudes koertes hirmu. Müratundlikkus areneb välja juba noores eas. Umbes 8 nädala vanuselt läbivad kutsikad väga tundlikku perioodi. Sel ajal on nad erinevatele hirmudele tohutult vastuvõtlikud. On tõuge ja isendeid, kes on tundlikumad kui teised, kuid hilisem müratundlikkus, näiteks hirm müristamise või ilutulestiku ees võib välja areneda isegi ühekordsest negatiivsest kogemusest või ehmatusest, mis selles tundlikus eas aset leidis.

Hirmul koer hakkab hingeldama, tähelepanu otsima, ringi tammuma, ennast peitma või püüab põgeneda. Iseloomulik on ka erutunud olek.

Alandlik ja hirmunud koer. Foto: Shutterstock

Mürahirmust ülesaamiseks tuleb selgeks teha stiimulid, mis hirmu esile kutsuvad. Kergemakujulise helidehirmu korral aitab omaniku rahulik olek ja õige käitumine, aga üsna paljudel juhtudel vajab koer ärevusevastaseid preparaate ja käitumise muutmist.

Üksindusahistus (separation anxiety)

Üksindusahistus on samuti väga levinud hirm. Koerad on sotsiaalsed loomad ja et nad end hästi tunneks, on neil vaja olla koos oma perega. Paljude koerte jaoks on üksinda olemine raske. Oma muresid väljendab iga koer aga erinevalt. Mõni lihtsalt kössitab nurgas ja on õnnetu, aga enamus neist väljendab oma ebamugavust läbi haukumise, ulgumise, lõhkumise, ilastamise, pissimise ja roojamise. Ka kõhulahtisuse ja oksendamise kaudu võib koer seda väljendada.

Normaalse närvisüsteemiga kutsikas saab üksiolekuga mõningase harjutamise järel kenasti hakkama, kuid on ka neid, kes sõltuvad omanikust üleliia ja tunnevad üksinda jäädes ängistust. Sellisel juhul on tegemist psühholoogilise häirega, mille varajased märgid on:

  • Kutsikas järgneb omanikule igasse ruumi ja kui omanik hakkab lahkuma muutub koer ärevaks.
  • Koer nõuab tähelepanu.
  • Üksinda jäädes hingeldab, ilastab, on isutu.


Sealt edasi võivad kaasneda juba kõik ülal loetletud käitumishäired.

Üksindusahistuse tekkega võivad olla seotud neuroloogilised, sensoorsed, endokrinoloogilised, metaboolsed, gastrointestinaalsed, respiratoorsed ja kardiovaskulaarsed häired. Ühesõnaga iga elundkond võib olla vastutav üksindusahistuse tekke eest. „Süüdlane“ tuleb üles leida, sellega tegeleda ning määrata vastav ravi. Kuna koeral on tekkinud aja jooksul juba vastav, omanikule mittesobiv käitumismuster, siis sellest vabanemiseks peab lisaks kasutama ka psühhotroopseid ravimeid ning käitumise modifitseerimist.