Vähk on üks levinumaid surmapõhjuseid ka lemmikloomade seas: loomaarst Tiina Toomet annab nõu

 (1)
Vähk on üks levinumaid surmapõhjuseid ka lemmikloomade seas: loomaarst Tiina Toomet annab nõu
Foto: Shutterstock

Kui on vähegi kahtlust, et lemmikloomal võib olla kasvaja, tuleks võtta ühendust loomaarstiga ning patsient üle vaadata. Kiire reageerimine annab edumaa ja prognoos on parem. Loomaarsti juurde mineku edasilükkamine ja pea jaanalinnu kombel liiva alla peitmine ei aita kedagi. Järgnevates peatükkides jagab loomaarst Tiina Toomet koos oma kolleegidega nõu kasvaja erinevate tüüpide, sümptomite ja ravi kohta.

Mingi rakurühm, mis paljuneb kontrollimatult ja toodab rakumassi (see võib olla hea- või pahaloomuline) moodustabki kasvaja. Healoomuline tavaliselt probleeme ei põhjusta, kui ei kasva nii suureks, et hakkab organismi normaalset toimimist takistama. Pahaloomuline levib agressiivselt kõrval asetsevatesse kudedesse ja/või annab siirdeid. Pahaloomulisi kasvajaid kutsutakse vähkkasvajateks.

The Veterinary Cancer Society andmetel sureb vähki 47% koertest ja 32% kassidest.

Vähidiagnoos ei pruugi tänapäeval enam surmaotsus olla. Mitmed naha ja piimanäärmekasvajad on hea prognoosiga, kui operatsioon sooritatakse õigeaegselt. Üha enam kasutatakse ka keemiaravi ning kiiritusravi. Viimast Eestis küll veel ei tehta.

Mõni kasvaja leitakse rutiinse ülevaatuse käigus, näiteks vaktsineerimisel, ilma, et ta oleks loomale veel mingeid vaevusi tekitanud. Kõiki nahamoodustisi (punne) peaks hindama selle järgi, kuidas nad käituvad. Omanik peaks jälgima, kas need häirivad tema lemmiklooma, kas punnid suurenevad, muudavad värvi, hakkavad veritsema või muidu nõretama. Need tuleks arstile ette näidata, kes võtab vajadusel proovi kasvajatüübi kindlaks määramiseks.

Seotud lood:

Paljud kasvajad ei ole välisel vaatlusel leitavad. Esmased viited võivad olla isutus, kõhnumine, longe, lümfisõlmede suurenemine või nn paraneoplastilised sümptomid nagu madal veresuhkur või vere kaltsiumitaseme tõus.

Foto: Shutterstock

Omanikult ootab veterinaar vastuseid järgmistele küsimustele:

1. Millal märkasite kasvajat (uudismoodustist/punni) ja/või looma muutunud käitumist (isutus, kõhnumine, õnnetu olek, longe vms.)?

2. Kui kiiresti on uudismoodustis suurenenud?

3. Kas loomal on valusid?

4. Kas loomal on mingeid muid vaevusi? Missuguseid?

5. Kas loomal on enne esinenud kasvajatega seotud haigusi?

Diagnoosimiseks tehakse üldülevaatus ning sageli võetakse nähtavast kasvajast peennõela- või biopsiaproov, mis annab operatsiooni planeerimiseks vajaliku informatsiooni. Mõnikord on mõistlik kasvaja kohe eemaldada ja määrata tüüp alles operatsioonijärgselt, nii käib see piimanäärmekasvajate puhul.

Kui tegemist on pahaloomulise kasvajaga, siis peab püüdma avastada ka võimalikud siirded (metastaasid) vere- ja uriiniproovide ning diagnostilise kuvamise (röntgen, ultraheli, kompuuter- või MRT -diagnostika) abil. Nende uuringute põhjal saab määrata optimaalse ravi.

Kasvajaravi võib lõppeda täieliku tervistumisega, aga enamasti saab vaid vaevusi leevendada. Veterinaarias (teisiti kui humaanmeditsiinis) on vahel näidustatud eutanaasia, kui on tõdetud, et loom kannatab ilma positiivse prognoosita.

Üha enam kasutatakse keemia- ja kiiritusravi.

Edukas ravi põhineb kasvajatüübi kindlaks tegemisel ning tema edasise „käitumise“ adekvaatsel hindamisel. Õigeaegne operatsioon koos vajalike uuringutega on alati parem kui „jälgimine“ või ebapiisav „odavam“ lõikus. Igasuguse kasvajaravi põhimõte on, et loom ei tohi kannatada valu ega nälgid /või kannatada janus. Ükskõik missugune ravi valida, looma heaolu peab alati olema esikohal.

Omanik peaks oma looma regulaarselt üle vaatama ning ka katsuma. Sellest on ka muul juhul kasu, mitte ainult kasvajate varajasel avastamisel. Ülevaatust võiks alustada juba siis, kui lemmik on alles noor, siis harjub ta katsumisega ja edaspidi on kõigil lihtsam. Ka omanik saab vilumuse, kuidas looma vaadelda ja väiksemaidki kõrvalekaldeid märgata.

Vahel on kasvaja kergesti äratuntav, teisel juhul mitte: puuk, paikne nahapõletik, putukahammustus ja veel mitte avanenud mädapaise – kõik need mured võivad esmapilgul välja näha nagu kasvajad.

Üsna sageli ei esine mingeid kliinilisi tunnuseid. Ka vereproovid võivad kuni lõpuni normis olla. Healoomuline kasvaja tekitab probleeme siis, kui ta kasvab väga suureks ja takistab organite normaalset tööd, näiteks surve hingetorule või olulisele veresoonele. Pahaloomulised tekitavad metastaase ja need võivad muuta looma enesetunde halvaks. Siseorganites olevate kasvajate diagnoosimine on ebamäärase kliinilise pildi tõttu sageli üsna komplitseeritud.

Foto: Shutterstock

Millal tuleks loomaarstiga ühendust võtta?

Loomaarstiga tuleks ühendust võtta kohe, kui loom tundub haige/õnnetu/isutu või kui kuhugi on tekkinud mõni punn, mis on kasvanud kiiresti, nõretab, tundub olevat valus või on muidu imeliku välimusega. Piimanäärmekasvajad ning munandikasvajad peaksid olema varakult avastatavad, kui omanik oma looma korrapäraselt kontrollib. Mõlemad on varajase kirurgilise sekkumise puhul ka suhteliselt hea prognoosiga.

Loomaarstid puutuvad igapäevatöös kokku mitmesuguste kasvajatega. Järgmistest kirjatükkidest leiad enamlevinud kasvajate tüübid, nende sümptomid ja info võimaliku ravi kohta.