Eesti tippsportlane: Kolme lapse kõrvalt koeraspordiga maailma tippu


Eesti tippsportlane: Kolme lapse kõrvalt koeraspordiga maailma tippu
Martti Vaidla

Eesti tiimis võistles viimastel agility maailmameistrivõistlusel koerasportlane ja agility-kohtunik Elika Salonen. Kolme lapse emana, kahe koera ja kassi omanikuna õnnestus tal oma koer viia maailmatippude sekka. Uurime lähemalt, kuidas see tal õnnetus.

Mis on koeraspordiala agility ja millal see Eestis alguse sai?

Agility on hasartne, lõbus, põnev ja vaatemänguline koeraspordiala, kus koer läbib aja peale mitmesugustest takistustest koosneva raja. Koerajuht võib koera suunata ainult hääle ja kehakeele abil. Eesmärk on läbida takistused kindlas järjekorras, vigadeta ja võimalikult kiiresti. Selle juures on peamine inimese ja koera omavaheline koostöö ja kontakt – koerajuht kasutab juhtimisstiili ja -võtteid, mis sobivad neile kõige paremini ning mida koer mõistab.

Agility (ee liikuvus, väledus) sai alguse 1978. aastal Inglismaal ja idee põhineb hobuste takistussõidul. Tänapäeval on see rahvusvaheline spordiala levinud kiiresti üle maailma ja seda harrastatakse peaaegu igas arenenud riigis. Agility’ga tegelemise eelduseks on nii inimese kui ka koera hea tervislik seisund.

Peale huvitava ajaveetmisvõimaluse on agility ka võistlussport, kus tulemuste peale võisteldakse kohalike klubide tasemel, rahvuslikel ja rahvusvahelistel võistlustel ning ka Euroopa ja maailmameistrivõistlustel.

Seotud lood:

Agility märksõna on FUN. See on võimalus aktiivselt ja lõbusalt koos oma koeraga vaba aega veeta ja nii trennis kui ka võistlustel suhtlusringkonda laiendada. Eestis hakati agility’ga tegelema 1991. aastal.

Kuidas ja millal Sa selle spordialani jõudsid?

Kui ma 2003. aastal endale oma esimese isikliku koera Cavalier King Charlesi spanjeli Charlie võtsin, ütles kasvataja koera üle andes, et Charlie on nii aktiivne ja tubli koerake, et pean temaga kindlasti agility trenni minema. Ma ei olnud kunagi sellest kuulnud, kuid võtsin kasvatajat kuulda. 2005. aasta kevadel võistlemise juba oma esimesel ametlikul võistlusel Riias.

Mis on Sinu saladus? Kuidas Sa oled jõudnud niivõrd kaugele?

Eelmisel nädalavahetusel võistlesin Hispaanias agility maailmameistrivõistlustel Eesti meeskonnas kuuendat korda.

Mul on praegu kodus kaks agility-koera, kellest vanem, seitsmeaastane Troy võistles MM-il seekord teist korda. Sel aastal jäi meil puudu üks punkt, et võistelda nii individuaalsetes jooksudes kui ka meeskondlikult. Aga oleme uhked ka meeskonna koha üle, kuna ärkasimegi sel hooajal liiga hilja. Olime möödunud kevadel minu vigastuse ja elukoha vahetuse tõttu seisus, millest ennast MM-ile joosta tundus mulle veel sügiselgi täiesti lootusetu. Kui ennast lõpuks kokku võtsin ja aru sain, et millegi suurema saavutamiseks pean kõik mängu panema, et kasvõi 2017. aasta MM-i ajaks põhimeeskonda saada ja ka individuaalselt maailma parimatega võistelda, hakkasin kõhklematult ja süstemaatiliselt tegelema tehniliste trennide, koera füüsilise vormi, enda füüsilise vormi ja ka mentaalse ettevalmistusega. Olen ennast järjest rohkem usaldama hakanud ja see paistab ka tulemustes.

Milline näeb välja sinu nädalaplaan koeraga sportides?

Praegu käin koertega viis korda nädalas hommikuti jooksmas. Kolm kuni neli korda teen üldfüüsilisi harjutusi ja kaks korda nädalas püüan teha jalgpalliharjutusi endale, sest liikumine on agility-platsil väga sarnane. Koertega teen kolm korda nädalas tehnilist trenni, peale selle hommikuti ning vahel ka õhtuti koduhoovis poomi ja slaalomit, eraldi teeme harjutusi kiirenduse jaoks. Kogu aeg jälgin, et koeral ei tekiks ületreenimise ohtu. Looma meeleolu on ülioluline. Iga nädal on vähemalt üks täiesti trennidevaba päev.

Sul on veel ka kolm last ja perekond. Kuidas Sul õnnestub oma hobi ja sporti eraeluga balansseerida?

Erakogu

Läbi raskuste tuleb see tasakaalustamine. Tunnen alati süüd, kui teen midagi ilma lasteta või ilma koerteta. Treeningutega on lihtsam, sest sinna saab lapsi ikka kaasa vedada. Ka jalutuskäikudele tulevad nad nüüd ratastega meelsasti kaasa. Õnneks on mul koduhoovis suur plats täitsa mõistliku agility-varustusega, kus treenida ja kus ka lapsed hullata saavad. Hoolimata sellest, et võistlustel on alati mõnus ja tore nii lastel kui ka endal, ei soovinud ma vahepeal neid üldse kaasa võtta, sest aeg-ajalt tuli mitmesuguseid intsidente ette.

Mis takistab paljusid agility’ga alustavaid sportlasi tippu jõudmast?

Raske on rääkida kõigi eest, eks iga lugu on isesugune. Mulle tundub, et edasi jõuavad need, kes võtavad oma tulemuste eest vastutuse, ja need, kes ei karda kuulata ka kõige võhiklikumat kriitikat, sest igas väljaütlemises võib olla iva. Kõige lõpuks on aga vaja lihtsalt ette tulevatele probleemidele järjekindlalt lahendusi otsida ja tööd teha. Siin kehtib vana tõde: mida rohkem ma harjutan, seda rohkem õnne mul on.

LOE VEEL: Eesti noor agility-sportlane tõi MMilt koju kulla!