„Ühe juunikuu alguse päeval sai loomakaitse liit kõne Veeriku tn 8 asuva viiekordse maja korteriühistu esimehelt, kellele olime jäänud justkui viimaseks õlekõrreks,” alustab Eestimaa Loomakaitse Liit oma Facebooki postitust. Abi paluti seoses koerapidaja Irina Dostojevskajaga, kelle kohta väideti, et ta peab koeri tingimustes, mis on vastuvõetamatud teistele elanikele. „Pidevalt levivat trepikojas hirmus hais, trepid on tihti koristamata koerte väljaheidetest ja suhtlema koerapidaja ei soostu. Välja hiilivat ta ainult öösiti, kui keegi ei näe,” vahendab liit. Eriti hulluks läks olukord paar päeva enne kõnet Eestimaa Loomakaitse Liitu – elanike sõnul hakkas kõrvalkorterites levima raipehais, aga uksele keegi endiselt vastu ei tulnud.

Kuna olukord paistis tõsine, otsustasid loomakaitsjad asja kontrollima minna. „Arvasime suisa, et äkki on inimesega midagi juhtunud, kuna ust ei avata ja koerad ka seeläbi hädas,” kirjutab liit oma postituses.

Nii nagu arvata võis, ei avatud ust ka liidu koputamise peale. „Peale mõnekümneminutilist kolkimist ja naabritega suhtlemist otsustasime kutsuda politsei, sest tundus võimalik olevat juhtunud see kõige hullem variant,” tõdeb liit, et siis arvasid nad veel, et loomaomanikuga võib midagi juhtunud olla.

Kui politsei kohale jõudis, palusid mõistagi nemadki sisselaskmist, samal ajal uksele kolkides, kuid uks jäi endiselt suletuks. Nii ei jäänudki muud üle, kui kutsuda kohale päästeamet, kes saabus juba mõne aja pärast vajalike vahenditega. Kuna päästeameti sisenemine oleks aga toonud kaasa ukse lõhkumise, hüüdsid päästjad enne sisenemist veel viimast korda läbi ukse, et kui kohe ust ei avata, sisenevad nad jõuga. „Ennäe imet! Proua ilmuski uksele. Ilmselt hakkas uksest ikka kahju. Meenutan siinkohal, et politseile ta ust ei avanud,” kirjutab Eestimaa Loomakaitse Liit.

Korterisse sisenedes ootas ees päris õudne vaatepilt. Pisikesse kahetoalisse korterisse oli ladustatud tohutu palju igasuguseid hunnikuid ja esemeid ning kohati ei põlenud ka lambid – seega oli korter väga hämar, mis isegi raskendas esialgu ringi vaatamist. „Kõie hullem oli aga korteris olev hais,” tõdeb liit oma postituses, täpsustades: „See oli sõna otseses mõttes nii vänge, et silmist võttis pisarad välja.” Nii mõistis liit kohe, et naabrid olid rääkinud ainult tõtt. Ühtlasi ei suutnud nad ära imestada, kuidas naabrid üldse veel selle korteriga kõrvuti elada suutsid.

Ühes veidi suuremas toas oli mitu suuremat tšau-tšaud ja neli kutsikat. „Suuremad olid näitusepuurides muude asjade vahel, kus eriti liikumisruumi polnud,” kirjeldab liit. Väikestele kutsikatele oli ehitatud aga mingisugune laudadest piire, kus neid hoiti ajalehtede peal oma väljaheidete sees. „Põrand toal sisuliselt puudus ja kogu uriin immitses paneeli sisse,” lisab liit, tõdedes, et sellest tõenäoliselt ka see väljakannatamatu hais.

Ka köögis elas üks koer, lisaks oli ühte väiksemasse tuppa mitu koera kinni pandud. Kuna politseil polnud aga piisavalt pädevust ja vahendeid kaasas, et kõiki ükshaaval kontrollima hakata, saadi kokkuleppele, et paari päeva pärast tullakse koos VTA loomakaitsespetsialistiga tagasi.

Nii tehtigi. „Sisenesime koos ametnikuga korterisse, olukord oli sama. Hais mattis hinge ja koeri oli palju,” kirjeldab liit oma postituses. Kõik koerad kontrolliti kiibilugejaga üle. „Koos kutsikatega oli korteris 17 koera,” ei suuda liit ära imestada, lisades: „Seda alla 50 m2 korteris, kus tegelikult polnud eriti kõndimiseks ruumigi.”

Perenaine küll üritas liidule igati selgeks teha, et armastab oma loomi väga ja hoolitseb nende eest, kuid seda muidugi niisama kergelt uskuma ei jäädud: „See, kui koeraga ei käida piisavalt väljas jalutamas, kui koer on suletud läppunud õhuga hämarasse korterisse, kui looma poolt iga valesti tehtud liigutus toob kaasa röögatuse ja raputamise, ei jätnud just veenvat muljet suurest loomaarmastusest.” Ühtlasi selgus koerte kontrollimisel, et kõik nad olid emased. „Siinkohal tehke ise oma järeldused ... Kas tegemist oli tõepoolest suure loomaarmastajaga või inimesega, kes pidas ehk n-ö kutsikavabrikut?” oli liidule kohe selge, et loomaarmastusest on asi kaugel. Olgu mainitud, et kutsikavabriku pidamisele viitasid ka kõik muud tingimused: „Ligi poolte koerte dokumendid ei vastanud nõuetele. Paljudel olid vaktsiinid aegunud, samuti puudulikud impordidokumendid. Viimased koerad oli proua importinud suisa aprillis veel. Huvitav, kas tundus, et ikka veel mahub sinna neid juurde?” ei suuda loomakaitsjad ära imestada.

Tartumaa VTA tegi koerakasvatajale ettekirjutuse ja andis koerte elamistingimuste parandamiseks aega kolm nädalat. Sellele lisaks tehti nõue, et uuest kohast, kuhu koerad viiakse, tuleb teavitada ka VTA-d, kes kontrollib selle üle. „Praeguseks pole meile teada, kas seda on tehtud,” tõdeb liit ja lisab: „Teame ainult nii palju, et korter on müüdud ja naine sealt minema kolinud.”

Veel teavitati probleemist Eesti Kenneliliitu, kellel on teadupoolest õigus pesakonda kontrollima minna. Seda suurem oli loomakaitsjate üllatus, kui Dostojevskaja hõiskas paar nädalat hiljem oma Facebooki seinal, kuidas EKL käis kutsikaid kontrollimas ja kõik oli korras. Seejuures andis ta hoopis mõista, et tema vastu on esitatud valesüüdistus. „Eks hea lugeja saab pilte ja videot vaadates ise veenduda, kas oli valesüüdistus või mitte,” lasevad loomakaitsjad kõigil lugejatel ise olukorra tõsiduses veenduda.

Ühtlasi esitab Eestimaa Loomakaitse Liit postituses küsimuse Eesti Kenneliliidule: „Siinkohal esitaks EKL-ile küsimuse, et kas te tõesti käisite kutsikaid kontrollimas nende elukohas (kennel Charming Dream)? Pilte vaadates tundub, et sõbrannad on appi tulnud olukorda varjama ja koeri on näidatud hoopis mujal kui nende tegelikes kasvamise tingimustes. Kas kutsikaostjatel ei tekkinud kunagi kahtlust, miks neid koju ei kutsuta ja koeri näidatakse alati mujal? Kas kõigil, kes olukorrast teadsid, südametunnistus piinama ei hakanud? Vaatasite seda pealt ja lasite proual edasi tegutseda enda vaikival nõusolekul?”

Seda, et teadjaid ei olnud, liit ei usu: „Kusagil pidi ju need kutsikad ja koerad puhtaks pestama. See hais juba õhuga välja ei tuuldu. Naine käis ju koertega ka näitustel, st koeri pidi enne kusagil hooldatama. Meie riietel oli hais küljes veel tunde peale korteris lahkumist.”

Küll aga tõdeb liit, et ega võõraid süüdistada saagi, sest Facebookis paistab kennel igati eeskujulik – pildid on igati ilusad ja koerad korras. „Pildid ilmselgelt tehtud kusagil mujal,” on loomakaitsjad veendunud. Naabrid on aga rääkinud, kuidas varem on koeri paaritatud ka lausa maja ees tänaval. „Seega on ka imelik, et isaste koerte omanikel kahtlusi ei tekkinud, miks tuppa ei kutsuta,” peab liit ikkagi natuke imelikuks, et tõesti mitte keegi midagi kahtlast ei märganud.

„Toome selle loo avalikkuse ette põhjusel, et selliseid „kasvatajaid” on meil kahjuks palju,” tõdeb liit, kuidas selline kaebus pole sugugi esimene ja neil on praegu ootel veel mitu juhtumit, millega aktiivselt tegeldakse.

Ühtlasi ootab liit, et ka kenneliliit teostaks aktiivsemat kontrolli, olles kindel, et neil on kindlasti lepinguline õigus kenneleid kontrollida ja seda mitte ette teatades, vaid vahel ka üllatades. „Küllap tuleb sellega ilmsiks nii mõnigi koerapidaja, kes väljaspool kodu lõikab näitustel au ja kuulsust ning kodus lukustab koera kuudeks puuri oma väljaheidete sisse,” on loomakaitsjad veendunud.

Kuna selliseid juhtumeid on palju, ootab liit endiselt ühinema ka vabatahtlikke.

Andke ikka sarnastest olukordadest ja kahtlustest teada liidu telefoninumbril 5194 6146 või info@loomakaitse.eu

Kui tunned, et liit teeb õiget asja, siis nende hoiukodudes olevad neljajalgsed (neid on kokku 50+) vajavad ka hoolitsust, toitu ja arstiabi. Aidata saad ka annetades:

Eestimaa Loomakaitse Liit
EE742200221052074915 (Swedbank)
EE441010220252652225 (SEB)

Ühtlasi saad loomade ravi toetada helistades liidu annetustelefonidele 9000 777 (5.-) ja 9000 888 (10.-) Tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu.