"Iga kord, kui saame väga hullus seisus koerast teate, jätab süda mõne löögi vahele, sest kunagi ei tea, kuidas asi lõppeda võib. Sel korral jäi võitjaks "elu" ja seda ainult märkamisele, koostööle, abivalmidusele ja professionaalsusele," kommenteerib Eestimaa Loomakaitse Liit möödunud nädalavahetusel juhtunut oma Facebooki lehel.

Postitust märganud Karmele tulid appi ka Läänemaa piirkonnajuht Kaija, kes koera kohta kõne sai, ja abivajavate loomadega tegelev Reana Aabna.

Kõhna ja täbaras seisundis olnud koera olid kohalikud elanikud märganud juba varemgi, kuid millegipärast ei olnud info jõudnud ühegi loomapäästega tegeleva organisatsiooni kõrvu. Ei olnud palju puudu, et see külm talvepäev oleks jäänud loomakesele tema elu viimaseks päevaks.

Viimaseid jõuvarusid kokku võttes, leidis ringi luusinud koerake viimaks koha ühe talu juures. Ta puges mahajäetud laudahoonesse, kust Karme ja Kaija koera leidsidki. Karme sõnade kohaselt päästeti koer tõepoolest surmasuust, sest pool tundi veel ootamist ja need oleks olnud ilmselt tema viimased eluminutid. Lauta sisenedes oli näha, et loom oli kõigepealt üritanud teha pesa seal vedelenud soojustusvillast, kuid viimaks oli ta pugenud kõrgemal asuva põhuhunniku sisse ja jäänud sinna vaikides lamama. Õues oli sel hetkel juba 24 külmakraadi.

Lauta sisenenud Kaija hüüdis koera, kuid koer end ei liigutanud. Alles siis, kui naised koera juurde ronisid, tõstis koer vaevu pead ja pani selle kohe ka maha tagasi. Ta oli juba niivõrd nõrk. Oli selge, et kiirabisse viimisega ei tohi viivitada minutitki. Koer pandi autosse ja toimetati otsejoones Tallinna loomaarstide hoole alla. Teel Tallinna oli Karmel mitmel korral tunne, et looma hingetõmbed jäävad viimasteks, sest hingamise asemel kostus aeg-ajalt imelikku korinat. Samuti oli näha ninast tulevat verist eritist.

Kiirabisse jõudes sõnasid ka arstid, et loom on suures vedelikupuuduses ja väga pikalt nälginud. Tema keha kattis suur ja vana haav, mis oli jõudnud juba mädanema minna ja sinna oli tekkinud suur mädapaise. Koer värises üle keha ja tema pilk oli peaaegu juba teises ilmas. Koera hingamine ei olnud ühtlane ja ninast tuli verist eritist. Ka hambad on tal täiesti katki.

Veterinaararstid panid koera tilgutite alla, puhastasid tema haava ja määrasid talle antibiootikumid. Koera eesnääre on suurenenud ja ka see tegi loomale kindlasti suurt valu. Seda asuti ravima.
Vaene loom oli nii väsinud, et Eestimaa Loomakaitse Liidu sõnul jäi ta juba protseduuride ajal norinal magama. Mingeid narkoosi nõudvaid raviprotseduure hetkel teha ei saa, sest loom on narkoosiks veel liiga nõrk.

Eile hommikul oli ööseks kliinikusse jäänud koeral õnneks juba veidi parem olla. Ta sõi pisut ja käis ka iseseisvalt häda tegemas. Värisemine ei ole kahjuks veel järgi jäänud ja selle täpne põhjus ei ole teada. Koeral ei ole kiipi, mistõttu ei tea keegi, kellele see koer kuulub. Eestimaa Loomakaitse Liit ristis selle õnnetu hinge Arnoks ja hüüdnimeks sai ta Ronni.

Tegemist on vanema isase koeraga, kes vajab kiiremas korras tubast hoiukodu. Koer on äärmiselt sõbralik ja tõenäoliselt magab enamuse ajast. Hoiukodu peaks olema selline, kes saab hakkama ka haava hooldamise ja rohtude andmisega. Kindlasti peab koer olema soojas toas, sest selliselt nälginud koeral pole endal mingit kaitset külma vastu. Loomasõbral, kel on võimalus Ronnit aidata ja tema eest hoolitseda, saab Eestimaa Loomakaitse Liiduga ühendust võtta läbi Facebooki või kirjutada neile meiliaadressile info@loomakaitse.eu. Eestimaa Loomakaitse Liit on Arno abistamiseks sunnitud paluma ka rahalist toetust, sest sellised suurejoonelised päästeoperatsioonid ja suure koera elule turgutamine on väga kallis. Liit on igakülgse abi eest ääretult tänulik.

Allolevatele Eestimaa Loomakaitse Liidu annetuskontodele saab oma panuse anda märkides selgitusse "Arno".

EE742200221052074915 (Swedbank)
EE441010220252652225 (SEB)

Abistada saab ka telefoni teel numbritele 9000 777 (5€) või 9000 888 (10€). Tervitustekst tuleb kindlasti lõpuni kuulata, sest muidu annetust ei toimu.