“What do you call a thousand lawyers chained together at the bottom of the ocean?”

“A good start.”

See Denzel Washingtoni poolt "Philadelphia" filmis öeldud mõttetera meenub, kui mõtlen tagasi viimasele Riigikogu Maaelukomisjoni kokkusaamisele, kus hakati arutama taaskord Loomakaitseseaduse muutmist ja Karistusseadustiku vastava sätte karmistamist.

"Tõesti parem kui need pagana juristid kinniseotutena merepõhjas lamaksid, sest siis saaks ehk ka asjad õiges suunas ometigi liikuma!"

Algus polnud paljutõotav ja Justiitsministeeriumi lausvalang pea kõikide parandusettepanekute pihta andis aimust, et Maarjamaal elavate loomade-lindudeni head ajad veel nii pea ei jõua. Eluvõõrad ametnikud viitavad ühele ULTRA-SUPER-LUKS-HÜPERHEALE-PARAGRAHVILE, mis kõiki elukaid absoluutselt kõikide hädade eest kaitseb. Nagu võluvitsake muinasjutus! Päriselu on teine ja need sätted tahavad väga selget sõnastust, sest täna tõlgendab neid iga tavakodanik, politseinik, prokurör, aga ka kohtunik täpselt nii nagu talle parasjagu meeldib. Kaebeõigus on ainult "asjaomanikul", kelleks on enamasti loomapiinaja. Hulkuvatel ja metsloomadel pole aga omanikku ja nende eest ei saagi justkui keegi kohtus seista. Braavo ja säh sulle vägevat õiguskaitset!

Keskkonnaameti tegelased ei viitsinud üldse kohale tulla. Küllap olid nad hõivatud oma põhitegevuse ehk metsaärikatele raha teenimisega. Selline mulje vähemalt jääb, kui jälgida lõpmatuseni venivat metsadebatti - ning julgen väita, et RMK juht on meie riigi kõige vägevam riigiametnik. Ta on vägevam väga paljude inimeste tahtest ja meie esivanemate pärandist. Ta on vägevam eri parteidest ajutiselt troonile prantsatavatest ministritest ja pange tähele - ei oma absoluutselt mingit tähtsust, millisest erakonnast see vennike on, mets langeb aina kiiremas tempos ja see lõppe vast enne, kui viimane puu on maha võetud.

Mõistagi jääb selle kõige tagajärjel väga palju metsaasukaid üle ja ei imesta üldse kui varsti-varsti antakse jahimeestele õigus neid lausa kuulupildujatest maha nottida. "Ühiskondlik tellimus ja meie kõigi hüvanguks!", tuuakse kindlasti põhjenduseks. Tegelikult on see liigirassism ja lühinägelikkus, mille vastu arvestatav hulk selle riigi kodanikke seisab. Keda huvitab? Ametnikke küll mitte, sest nemad pole ju mitte inimeste teenistuses, vaid vastupidi. Nii nad vist arvavad?

Arvasin, et lööme juba käega ning enam ühestki istungist osa ei võta. Puhas ajaraisk ja mõttetus kuubis! Valgust tunneli lõpus pakkus Maaeluministeeriumi Loomatervise ja -heaolu büroo peaspetsialisti Margus Prosese allkirja kandev kiri:

"Tere ja kaunist aastalõppu!

Meie teeme juba ettevalmistusi järgmise aasta töödeks-tegemisteks. Sinna hulka käib ka ilmselt üsna tihe suhtlus Teiega petitsiooni Maaeluministeeriumi puudutavate ettepanekute osas. Palun, kui te koostate põhjendusi oma ettepanekutele, lähtuge VV määruse nr 180 § 1 lõike 1 punktidest (1 – 10).

See hõlbustaks oluliselt ettepanekute edasist menetlemist ja väldiks asjatut kirjavahetust. Samuti on oodatud konkreetsed sõnastusettepanekud õigusaktide sätete formuleerimiseks. Kui Teiepoolne dokument on vormistatud ja meie sellega tutvunud, saame kokku leppida aja aruteluks. Edu ja uuel aastal uut hoogu soovides"

Ei julge enam unistada, aga proovima peab. Vähemalt Maaeluministeerium on koostöövalmis. Kuigi juriidilises plaanis jäävad loomad jätkuvalt jõhkardite meelevalda ja metsloomadel on üldse parem ise vabatahtlikult maha kooleda, siis Maaeluministeeriumi rahvas oleks justkui valmis põhjalikumalt arutlema ja ehk ka ühtteist muutma. Loota ju ikka võib? Ei, lootma lausa peab!

Kokkuvõtet tehes saan siiski ühiskonna jaoks keerulise ja raske aasta peale tagasi vaadates rõõmustada - päästsime võrreldes eelmiste aastatega kordades rohkem hädalisi. Ma ei too eraldi välja ühtki looma, sest me ei tee liikidel ja isenditel vahet ning suhtume neisse nagu arstid oma patsientidesse - keegi pole tähtsam ja kõik on võrdsed. Vabatahtlik loomapääste abistab liigiüleselt ja seda ühingu DNA-sse juurdunud põhiprintsiipi pole ametnikel mõtet proovida muuta. Häädmeelt teeb, et meie "Püha üritust" toetavaid inimesi ja firmasid tuli oluliselt juurde. Eriti rõõmustab aga, et ka paar transpordiga seotud ettevõtet võtsid vastutuse ning annavad oma osa loodusele tagasi. Väga kiiduväärt, sest meie enamus patsiente tulebki ju eelkõige autorataste alt.

Aasta alguses toimub taas pereheitmine ja emotsiooni ajel liitujad langevad välja, sest pole neist kasu ei loomadele, ei ühingule. Milleks end üles anda, kui sa ei leia aastas mitte ühegi looma-linnu jaoks sekunditki vaba aega? Jätkame oluliselt väiksema, aga see-eest kindlama seltskonnana, kes ei otsi mittereageerimiseks vabandusi vaid teevad asja ära. Püsiannetajaid hakkame aga käsitlema täpselt samadel alustel nagu ühingu vabatahtlikke, sest nad annavad stabiilsuse, mida hädasti vajame.

Organisatsioonisisestest muutustest on need ehk oluliseimad. Kahjuks lõppeb järgmisest aastast teiste ühingute eeskujul tõenäoliselt ka ravilaenude andmine loomaomanikele. Esiteks majandusseis ei luba, teiseks on vaja laene hallata, kuid põhiline põhjus on siiski see, et neid ei maksta tagasi. Oleks siis inimene-paar, aga ülelaskmine on lausa massiline. Nii ei saa see jätkuda! Kas te kujutate ette, et loon näiteks autosõprade ühingu ja pärast seda tekib autoomanikel arusaam, et ühing remondib tasuta nende sõiduvahendeid, teeb ülevaatuse ära ja ostab kütusegi sisse ning nende asi on vaid sõidurõõmu nautida? Tundub jabur, aga see näide peab üks-ühele paika, kui asi puudutab lemmikloomi. Täna jääb mulje, et Eestis elavadki vaid perede, sõprade ja tuttavateta üksikud inimesed, kes kohe üldse endaga hakkama ei saa. Teovõimetuteks abivajajateks liigituvad nii mõnedegi arust juba ka rasedad, 50-aastased "täisraugad" ning ka puberteedieas nooruk on nende jaoks "väikelaps". Taolisi abipalveid ei saa tõsiselt võtta!

"Hädapätakatele2 sekundeerivad õnneks inimesed, kes, nui neljaks, oma lemmiku päästmise nimel kõik teevad, sest neile on see vastutus, kohustus ja lausa auküsimus. Taolisi aitame hea meelega, sest veterinaaria on kallis nagu meditsiingi ja võimalused saavad teinekord lihtsalt otsa. Peaasi, et inimene ise ka proovib ja vastutab. Loomulikult erandid jäävad ja neile vähekindlustatud inimestele, kes tõesti abi vajavad, üritame seda ka anda ning me ei soovigi raha tagasi. Nii me oleme annetajate heakskiidul ikka teinud ja see ei muutu.

Loomapäästegrupp tegutseb vabatahtlikkuse alusel, sõltub annetustest ning see seab meie võimekusele väga kindlad piirid. Ärge palun meid ülehinnake, sest teeme just nii palju kui jõuame ja reageerime neis piirkondades, kus vabatahtlikud elavad. Järgmisesse aastasse vaatan väikese hirmuga, sest koroonapandeemia puudutab meidki ning esmajoones tähendab see kokkukuivanud annetusi. Säästurežiimist ei pääse üle ega ümber ja kahjuks peame ilmselt osa päästekaubikuid maha müüma või edasi rentima, et vee peal püsida. Targem oleks ehk üldse uksed kinni panna või hakata üksnes teavitustööga tegelevaks organisatsiooniks, kes vaid regulaarselt pressiteateid väljastab? Ei-ei-ei ja seda me nüüd küll kindlasti veel teha ei plaani ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Siiamaani oleme ju tänu headele inimestele hakkama saanud ning suur-suur aitäh selle lojaalsuse ning hindamatu abi eest, sest vigastatud loomade jaoks oletegi just teie see viimane ja ainuke õlekõrs, mis ravi võimaldab ja eluõiguse tagasi annab.

Soovin, et uus aasta ei tooks kellegi peresse haigust, leina ega vaeva! Mingu meil kõigil 2021. aastal hästi ja kaastundlike planeedi vallutajatena märgakem rohkem ka neid liike, kes meile eales vastu ei saa ning kellest me teerullina lihtsalt üle sõidame!