Selliseid asju juhtub valgepea-merikotkastega kogu aeg. Ja Oregoni Blue Mountaini metsloomade rehabilitatsiooni- ja õppekeskuse tegevdirektor Lynn Tompkins on püüdnud neid päästa juba 30 aastat. „Linnu pea oli tagurpidi,“ ütles Tompkins. Selle tingis pliimürgitus. „Plii mõjutab närve, seega aju, lihaste kasutamist ja kõiki kehaosi. Linnud ei saa tihti seista. Tavaliselt on neil hingamisraskused. Nad ei suuda isegi oma nokka avada.“

Plii satub valgepea-merikotkaste, aga ka kakkude ja muud liiki röövlindude organismi pärast seda, kui nad on söönud surnud loomi, kelle jahimehed on tinakuulidega tapnud. „Röövlinnud on raipesööjad ja sellega väga rahul. Nad söövad kõike, mis on maha lastud. Ja tinakuulid on suurimaks mürgitusallikaks.“

Raske mürgitusega lindudel, kel õnnestub ellu jääda, kulub raviks ja täielikuks taastumiseks kuid. „Meil oli üks kotkas, kelle pliitase oli suhteliselt madal, aga ta oli halvatud, ei suutnud seista ega saanud oma jalgu lõdvestada,“ ütles Tomkins. „Pliitaseme vähendamiseks läks vaja mitut ravikuuri. Kulus kuus kuud, enne kui ta taas normaalselt lennata sai. See oli pikk aeg.“

Isegi siis, kui valgepea-merikotkaste kokkupuude pliiga on põgus, võib see seada ohtu nende koordinatsiooni ja otsustusvõime. “See võib panna linnu ohtlikult tegutsema – näiteks sööma maanteel allaaetud loomi-linde, ja nii võib ta autolt löögi saada,” selgitas Tompkins. Ajal, mil Tompkinsi viimane patsient oma elu eest võitles, tühistas USA siseminister Ryan Zinke keelu tinakuulide kasutamise kohta looduskaitsealadel.

Keelu eesmärgiks oli aidata päästa loomi, sealhulgas ikoonilisi ameerika valgepea-merikotkaid, aeglasest surmast pliimürgituse läbi. Zinke väitel polevat jahimeeste huvid keelu tõttu piisavalt esindatud.

Kahjuks ei saanud viimasena keskusesse toodud valgepea-merikotkas enam kunagi võimalust uuesti vabalt lennata. Pärast neli päeva kestnud ravi, mille käigus üritati ta vereringe pliist puhastada, alistus linnu keha lõpuks mürgile, mis oli juba kudedesse jõudnud. „See lind ehmus aeg-ajalt ja üritas hirmunult tiibu lehvitada, seejärel aga lõpetas,“ meenutas Tompkins. „Ravi ei suuda enam kahjutuks muuta pliid, mis on juba teistesse kudesesse jõudnud.“

Kuna pliimürgitused on nii laialt levinud, on raske isegi kokku arvata, kui paljusid valgepea-merikotkaid ja muid röövlinde need igal aastal mõjutavad. Eelmisel aastal testis Tompkins 160 lindu, kes peaaegu kõik olid röövlinnud, otsides neilt plii jälgi. “Me avastame seda üha enamates liikides,” ütles ta. “Alustasime kotkastest, kuid nüüd oleme testinud ka kulle, kakke ja teisi linde.” Tompkins leidis, et 80 protsendil kotkastest, 30 protsendil kullidest ja 25 protsendil ameerika kassikakkudest oli veres pliid.

“Sel aastal on me keskuses olnud kolm valgepea-merikotkast – kõigil neil oli pliimürgitus,” ütles Tompkins. “Plii on toksiline. Selles pole vähimatki kahtlust.”

Allikas: The Dodo