Rusty omanik väitis, et koer on kuri ja hammustab, kuid õnneks oli ta viimaks nõus koera loovutama.

Rusty ei suutnud oma õnne uskuda ja oli olukorra üle ülimalt tänulik, kui ta viimaks vangistusest pääses. Temas ei olnud piiskagi agressiivsust, kui ta tasa ja targu vabaduse ja uue alguse poole jalutas.

Rusty sai vabaks teda kümme aastat piinanud raskest kaelarihmast ja talle tehti elu esimene pesu. Õnnetu minevikuga koer leidis endale suurepärase perekonna koerte keskel, kus ta sai vabalt ringi joosta ja tunda end kui osa perekonnast.