INTERVJUU | Kristina Mering: paljude inimeste esimene kokkupuude seaga ongi alles lihaletis

Nähtamatud Loomad on südameasjaks võtnud just farmiloomade heaolu eest seismise. MTÜ president Kristina Mering ütleb, et looduskauged inimesed, kes näevad siga esmakordselt alles lihaletis, ei tea, kui toredate ja arukate loomadega tegemist on.

Teie MTÜ tegeleb just nimelt nähtamatute loomadega. Kui kiisusid-kutsusid kaitsevad instinktiivselt peaaegu kõik, aga põllumajandusloomad ja -linnud ei leia vist enamasti nii suurt kaastunnet?

Õnneks elame ühiskonnas, kus loomadest hoolimine on kõrgelt väärtustatud ja enamik inimesi on loomasõbrad. Kui inimestelt küsida farmiloomade elutingimuste kohta tööstusfarmides, siis valdav osa ei toeta sellist julma loomade kohtlemist. Nad hoolivad nende loomade käekäigust, aga tapamajasüsteem on nii varjatud ja kauge, et see hoolimine ei tõlku ümber tarbimisvalikutesse näiteks lihatarbimise vähendamiseks. Seetõttu on oluline rohkem seoseloomet loomade, tööstusliku intensiivkasvatuse ja lihatoodete vahel luua.

Kui tihti tunnete, et inimesed peavad teie tegevust mõttetuks lumehelbekeste probleemi tekitamiseks? Et teid ei võeta tõsiselt?

Inimesed reageerivad sõnumitele vastavalt toonile, kuidas need on püstitatud. Kui farmiloomade kaitseks püstitatud sõnumid arvestavad, mis on ühiskonna praegune seis, siis inimesed kuulavad. See on suur ja keeruline, kogu toidusüsteemi muutust kaasav teema, seega on arusaadav, kui selle ideega peab harjuma.

Kui loomakaitseliikumine soovib liikuda kohe nullist sajani, ei pruugi loomade olukorraga mittekursis olev publik aru saada, milles nüüd asi on ja sealt tulevad ka need lumehelbekeste ja pseudoprobleemi väljendid - kui me ei selgita probleemide tausta nõnda, et terve elu loomade rolli teatud moel võtnud inimesed saaks aru, et on aeg positiivseteks muutusteks.

Loomakaitsjaid võrreldakse sageli äärmuslastega. Kuhu te ennast sellel skaalal asetaksite?

Senine tagasiside Nähtamatute Loomade farmiloomade heaolukampaaniatele on olnud pigem mõistev. Kui vaadata, kuidas praegu ühiskonnas farmiloomi koheldakse, millised on nende elutingimused tööstusfarmides ja mis toimub tapamajades, siis muutus, kuhu poole me peame liikuma, et asjad paraneks, ongi väga suur arenguhüpe. Tööstuslikust loomakasvatusest eemale liikumine võtab aega ja ressursse, et eesmärgina õnnestuda.

Ühiskondliku muutuse skaalal on mõistetav, et on teatud elanikkonnagrupid, kellele meie tegevus võib arusaamatu tunduda. Siin peamegi vaeva nägema, et teadlikkust kasvatada. Senine areng Eestis viimase 15 aastaga, kui ma olen farmiloomade küsimustega tegelenud, on olnud silmaga märgatavalt positiivne. Asjad, mille vastu 15 aastat tagasi keskmine inimene veel kõvasti vaidles ja arusaamatuks pidas, on muutunud argiteadmise osaks. Headeks näideteks karusloomafarmide keelustamine või kanade puurispidamine munatootmises.

Isegi lastelaul ütleb, et "siga on ära söömiseks". Kuidas te sellele vastu väidate?

Elame kultuuriruumis, kus distants osade loomadega on väga suur. Eestis tapeti eelmisel aastal Maaeluministeeriumi andmetel nt 558 000 siga. Neid loomi on väga palju, aga enamike inimeste peamine kokkupuude nende loomadega on paraku alles lihaletis.

Sellistes oludes pole paljudel inimestega kokkupuudet ega teadmisi näiteks sellest, kui targad loomad sead on, kuidas nad liputavad saba, kui nad on rõõmsad või hoolitsevad oma järglaste eest sarnase hoolega, mis meilegi tuttav. Seega on kerge tekkima narratiiv, et siga on räpane loom, kes on mõeldud vaid tapmiseks. Sead on muide väga puhtad, veeloigus käivad nad end jahutamas, sest neil puuduvad higinäärmed.

Olete viimasel ajal luubi alla võtnud sigade elu tööstusfarmides. Milline on tagasiside - kui paljud inimesed selle tõsidusest aru saavad?

Tegeleme suure probleemiga Eesti põllumajanduses - seakasvatuses toimuva loomade halva kohtlemise ja ka seadustest tuleneva minimaalsete pidamistingimuste mittetäitmise. Eesti sealihatööstus on ennast ilmselt pärast sigade Aafrika katku puutumatuna tundnud, sest probleemid on suured.

Murekohti toovad välja ka farme külastavad veterinaarametnikud. Sead elavad liiga tihedalt koos, ruum ei ole, mis ajab iga tundevõimalise elusolendi hullumiseni. Loomad närivad teineteist, tekivad kannibalismipuhangud, mida liigiomastes tingimustes elavatel sigadel pea kunagi ei juhtu. Palju tööd on veel teha, et olukord paraneks. Sealiha on kõige enam tarbitud liha Eestis, seega loomade arv, keda aidata saame, on märkimisväärne.

Mida peate oma suurimaks töövõiduks? Tooge näiteid, millal olete suutnud n-ö maailma parandada?

Tänaseks on tänu Nähtamatute Loomade tööle 40 protsenti Eesti jaesektorist teatanud loobumisest puurikanade munade müügist. Puurispeetavate kanade hulk on vähenenud tuhandetes. Lisaks oleme saanud jää liikuma loomade heaks ka poliitikute ja nii ministeeriumide kui riigiametite tasandil, sest kõige enam kuuleme avaliku sektori koostööpartneritelt lauset "Lõpuks ometi organisatsioon, kellega saab arutada asju" ehk siia täidame farmiloomade küsimuses sisulise partneri rolli.

Pean oluliseks ka meie Taimse Teisipäeva edulugu, mis tänu mu tublide kolleegide tööle on nüüd nii koolides ühe lihavaba päevana kui ka koostöös paljude toidufirmadega kündmas teed sinna poole, et liha asendamine oleks maitsev, lihtne ja mõnus ning ei tunduks ohverdusena.

Milliseid ohte olete täheldanud seoses loomadelt nakkuvate haiguste ja pandeemiaohu või -puhanguga?

On päris hirmuäratav mõelda tööstusliku loomakasvatuse peale nakkuste ja toiduohutuse vaatenurgast. Mida rohkem lugeda võimalike haiguste kohta, mis meieni nendest farmidest jõuda võivad, seda enam tekib šokk ja hirmutunne selle ees, mis tuleb järgmiseks. COVID-19 oli ainult soojendusring sellele, mis kõik veel soolas on, kui me jätkame loomade intensiivkasvatust ja erinevate liikide kokkusegamist. Loomadelt inimestele levivaid haigusi kutsutakse zoonoosideks. Enamasti kohtame neid tööstusfarmidest pärineva loomse toodangu tarbimise tagajärjel väikeste kolletena, nt 30 inimest saab salmonelloosi saastunud munadest või lihast.

Kui empaatiliseks te Eesti ühiskonda teiste Euroopa riikidega peate? Mida ja kuidas saaks parandada? Kas generatsioonide peale kasvamise käigus on mõtteviisid muutunud?

Kui suhtlen Lääne riikide loomakaitseorganisatsioonidega nende riikides toimuvast, saan aru, et 50 aastat okupatsiooni on Eesti ühiskonna nõrgemate eest seismise küsimustes ka arengus kõvasti mahajääjate hulka paigutanud. Meil lihtsalt polnud võimalust pool sajandit mõelda suurel tasandil nõrgemate peale ja taasiseseisvunud riigis, kui see võimalus tekkis, oli nii palju muud pakilist fookuses, et loomade heaolu küsimusena ei olnud laual. Samal ajal oli Lääne pool loomakaitsetemaatika aktuaalne küsimus ja debatid käisid, kui meil olid Nõukogude väed sees.

Nüüd, pea 30 aastat omariikluse taastamisest hiljem, on suur rõõm tõdeda, et paljude pakiliste asjadega on nüüd päris hästi ja me tahame teha veel enam ja pöörata pilgu ka loomade olukorra poole. Kindlasti on milleeniumipõlvkonna esindajate hulgas loomateemat oluliseks pidavate inimeste hulk suurim, sest nad on üles kasvanud vabas ühiskonnas demokraatlike väärtustega, mille üheks ilminguks on nõrgemate kaitse. Aga pilt on siiski mitmekesine. Mõned Nähtamatute Loomade veendunumad toetajad on pensionärid, kes saadavad meile liigutavaid kirju siiraste vabandustega, miks nad ei saa meile rohkem annetada, et loomi päästa.

Mis on see, mida tunnete, et tahaks lähitulevikus saavutada või ära teha, et maailm oleks loomasõbralikum paik?

Meie lähiaastate eesmärgid on seotud kanade puuridest väljasaamisega, sigade heaolu parandamisega ja karusloomafarmide keelustamisega, mille suhtes on Riigikogu praegu menetlemas Nähtamatute Loomade kollektiivset pöördumist. Me ei karda rasket tööd ja vajadusel üle oma varju hüppamist, sest maailma muutmine ei saagi olla kerge töö. Küll aga on see maailma parim töö.