Perenaine Ande Baikov ei soovi läbi elatud omandivaidlustel pikemalt peatuda, kartes, et järjekordne ärritus võib osutuda tema kolmanda insuldi põhjuseks. Tegelikult on rantšorahval põhjust hoopis rõõmustamiseks: hiljuti kolisid enam kui 300 looma uude kohta Kuke külla, Uueankru tallu. Esimesed külalised on juba käinud.

"Istun siin kamina ees, kassikari süles," muigab Ande ja meenutab seiklusrikast kolimisprotseduuri. Kitsed, lambad, hobused, veised, haned, kalkunid... kõik tunnetasid äraminekut justkui ette. Umbes pooleteise kilomeetri kaugusele ümber asumine tekitas lausa Noa laeva meeleolu.
"Loomad olid ärevil, hüppasid üle aedade, said aru, et on minek ja keegi ei tahtnud maha jääda," kirjeldab Ande. "Üks jäär nimega Samovar, kelle olime juba lihaks planeerinud, oli esimesena treileril. Nüüd ta rõõmustab siin jätkuvalt lapsi."

Ta möönab, et sadade loomade ohjamiseks ning nendega nullist alustamiseks kulub tohutu hulk energiat. Väärkohtlejate käest päästetud neljajalgsed on uue elu ja vabaduse üle niivõrd rõõmsad, et kipuvad ohtralt sigima. "Ega siin muud üle jää, kui poistelt rõõmud ära võtta, muidu on raske hakkama saada," nendib Ande.

Ta toonitab, et raske saatusega loomade usalduse võitmine on omaette ülesanne. "Alguses võtsin turvakodusse eriti raskeid loomi: neid, kes kippusid hammustama või olid lausa inimese tapnud. Aga looma saab ümber õpetada, peremeest mitte. Kui eelnevalt väärkoheldud hobused oma endist peremeest näevad, sattuvad nad kohe ärevusse," toob ta näite.

Uus pesapaik on eelmisest farmist küll pisut väiksem, kuid päris oma. "Nüüd on jäänud ainult koera sabast üle saada. Inimesed, ka välismaalased on selle koha juba väga hästi vastu võtnud," möönab Ande. Õige pea peaks farmi lähedusse tekkima ka juhatav teeviit, kuid perenaine ütleb, et praegugi on neist keeruline mööda sõita. Kõik loomasõbrad on taas teretulnud.