Kas loomade elu on tõesti väärtusetu? Jõhkrutsemist karistatakse liiga leebelt

 (74)
Kas loomade elu on tõesti väärtusetu? Jõhkrutsemist karistatakse liiga leebelt
Kass Mursiku peksmine tõi siiski kaasa kriminaaluurimisHeiki Valner

Loomasõpru on viimasel ajal vapustanud mitu võigast juhtumit loomade julma kohtlemisega. Süüdlased aga kohtu ette ei jõua või karistatakse neid üksnes sümboolselt.

Rebasepoja ja kassi tapmine haamriga, siili kasutamine jalgpallina, kassi rusikaga löömine ja aknast välja heitmine - need on vaid üksikud näited loetelust, kus algatud menetlus on päädinud kas noomituse või väikese rahatrahviga või pole seda alustatudki.

Loomapäästegrupi asutaja Heiki Valner ei varjagi oma pahameelt: "Loomakaitseseaduse täitmine on Eesti riigis soovituslik ja kogu see seadus täidab vaid üht eesmärki - näidata Euroopale ja maailmale, et oleme arenenud riik. Tegelikult on meie tase - haamriga pähe! Seetõttu reeglina Loomapäästegrupp õiguskaitseorganite poole ei pöördugi - ajaraisk ja närvikulu!"

Kassi tapmine kui hädavariant?

Need korrad, kui politsei abi ongi palutud, on sumbunud umbmäärastesse vastustesse või pole andnud soovitud tulemust. Valner toob näitena Haapsalu kassitapmise loo, mille kohta sai ta PPA-lt hiljuti teate kriminaalmenetluse alustamata jätmisest. "Vaadanud läbi avaldusega laekunud materjalid nähtub sealt, et tegemist on looma hukkamisega, mida püütakse teha uputamise teel, kuid looma vastupanuvõime tõttu on isik sunnitud lisaks looma korduvalt, täpselt tuvastamata esemega, lööma. Materjalidest nähtub ka see, et isik looma tõesti hukkas. Kuid ei nähtu kindlalt seda, et isikul oleks subjektiivsest küljest olnud soov oma looma suhtes toime panna julm tegu ehk siis tema käitumises looma suhtes ei ole näha tahtlust (soovi) oma kassi julmalt kohelda vaid lihtsalt oli soov ehk tahtlus tema elu lõpetada, mida aga ta tegi lubamatul viisil," põhjendab PPA vanemuurija Tarmo Kaus oma kirjas Loomapäästegrupile.

Seotud lood:

Valner lisab, et tema tutvusringkonnas on poliitikuid, politseinikke, palju juriste-advokaate ning ka paar kohtunikku. "Kõik nad on loomasõbrad ja tõdevad, et asjad on selles valdkonnas pekkis. Miks? Ilmselt on asi selles, et tegemist pole prioriteetse teemaga, aga ka ühiskonna vaimse arengu tasemes, mis ei lase veel teisi liiki valutundvateks ja eluõigust omavateks tegelasteks kuulutada," tõdeb ta. "Ei hakka välja tooma näiteid, sest neid on kümneid ja kümneid. Ka Lasnamäe korterist leitud ligi saja eksootlise linnu-looma kohta jäi avaldus tegemata, sest ma üldse ei imestaks kui uurimise käigus selguks, et hoopis papagoid võtsid algselt loomapiinajaks tembeldatud hea naise pantvangi ning põhjustasid sellega ise kogu korralageduse."

Looma ignoreeritakse, sest ta ei saa õigusi nõuda

Erakonna Eestimaa Rohelised loomaõiguste töörühma juht Fideelia-Signe Roots leiab samuti, et seaduse silmis on looma elu väärtusetu. "Kuidas muidu saaks juhtuda, et hirmunud noore rebase või oma vana haige kassi haamriga tapnud mehed pääsevad 300-eurose trahviga? Kui Haapsalus tapetud kassi asemel olnuks selle vanahärra lapselaps, olnuks tegu nimetatud hukkamise asemel mõrvaks ja karistatud kõige suurema rangusega," lausub ta. "Loomade vastu toime pandud kuritegusid, olgu need nii võikad kui tahes, järelikult raskeks ei peeta. Loomi on lihtne ignoreerida, sest neil ei ole inimühiskonnas võimalik oma õigusi nõuda. Kui kaalul on kannatada saanud looma väärikus või heanaaberlikud suhted loomapiinajaga ei hakka keegi juba surnuks piinatud loomale oma tutvustega riskides tagantjärgi õigusi nõudma. Jõuetus vihas võivad loomasõbrad Facebookis kõike öelda, kuid siin kiirustab appi Robert Sarv ja loomavihkajal jääb õigust ülegi!"

Fideelia-Signe Roots kassiga Erakogu

Ta meenutab suvel alguses saanud rahvaalgatust #aitab, mis rohkem kui 7000 allkirjaga Riigikokku jõudis. "Rahvaalgatus loodigi hetkel, mil peaaegu igal hommikul võis lugeda järjekordsest loomapiinamisjuhtumist, millele uurimist ei järgnenud või kus julmur pääses puhta nahaga. See algatus sündis puhtast ahastusest. Loomasõbrad ei suutnud enam toimuvat jõhkrust ja karistamatust jõuetult pealt vaadata. Üle 7000 allkirjaga petitsioon on jõudnud riigikokku ja mina igatahes loodan, et menetlejatel on süda õiges kohas," ütleb ta.

Prokurör huvipuudust ei tunnista

Lääne ringkonnaprokuratuuri prokurör Indrek Kalda toonitab, et igasugune loomade väärkohtlemine on keelatud ja karistatav. "Ükski otsus ei lähtu kindlasti huvist või huvipuudusest, vaid ikka ja alati konkreetsest teost ja isikust. Kui tegu ei vasta kuriteo tunnustele, siis reageeritakse väärteomenetlusega," selgitab ta. "Ei tahaks kuidagi nõustuda suhtumisega, et kõik, mis pole kuritegu, on järelikult hea ja õige. Väärale käitumisele peab reageerima, kuid kriminaalmenetlus ja -karistus peaksid jääma eriti tõsiste tegude puhuks, viimaseks vahendiks. Ning karistamisele peab alati eelnema tõenditega tagatud veendumus inimese süüs. Sama kehtib ka menetluse lõpetamisel oportuniteediga."

Kalda märgib, et loomade suhtes toime pandud süütegudele reageerides lähtuvad politsei ja prokuratuur kehtivast seadusest. "Looma julma kohtlemist on seadusandja näinud nii tõsisena, et sellele tuleb reageerida kriminaalmenetlusega. Kriminaalkaristusena on selle eest ette nähtud rahaline karistus või maksimaalselt üks aasta vangistust. See raam dikteerib, et looma julma kohtlemise eest pole võimalik kedagi näiteks kolmeks aastaks vangi mõista ja et keskmise raskusega kuriteole järgneb pigem rahaline karistus," räägib ta. "Nendes karistusraamides tuleb mõttes läbi mängida, milline tegu vääriks maksimaalset, milline keskmise määra lähedast karistust ja kuhu jääb sellel skaalal parasjagu menetluses oleva teo raskusaste. Kas see on kõige julmem mõeldav - või kogemata, oskamatusest toime pandud? Kui kaua pidi loom kannatusi taluma?"

Ta leiab, et ei rebase ega kassi tapjal polnud eesmärki looma julmalt kohelda. "Mõlemad mehed lahendasid ette tulnud olukorra valesti ja kuna tulemuseks oli looma väärkohtlemine, pidi riik reageerima. Mõlemal juhul alustati menetlust - Haapsalu kassi hukkamise loo puhul esmalt väärteomenetlust. Prokuratuuri lõplik otsus olnuks teine, kui looma oleks julmalt koheldud sihilikult või ettekavatsetult, kuid nende juhtumite puhul see nii ei olnud. Seega poleks nende juhtumite puhul ka kohtus räägitud maksimaalsest võimalikust karistusest, palju tõenäolisem oleks just rahaline karistus. Kui inimene pole kunagi varem seadusega pahuksis olnud, on võimalik määrata karistus tingimisi ja kohtupraktikas ongi see esmakordse karistuse puhul pigem tavapärane."

Kalda sõnul peab kuriteole järgnema reaktsioon, mille eesmärk on arusaamine, et tegu oli vale ja midagi sarnast ei tohi korduda. "Oportuniteet ongi mõeldud nendeks juhtumiteks, kui muidu karistusega taotletavad eesmärgid on kriminaalmenetlusega juba saavutatud ja tõenäosus, et kahtlustatav paneks toime uue sarnase kuriteo, on väga väike või lausa olematu. Kriminaalkaristus või kohtumenetlus ei peaks olema eesmärk omaette."