„Laps läks koeraga rihma otsas jalutama ja jõudis vaevalt 100 m kodust, kui naabri koer tuli oma aiast välja ja ründas ...” kirjeldab Katrin. Kahtlemata põhjustas juhtunu valu kõigile pereliikmetele. „Ma lugesin alati õudusega neid jutte, kui kellegi koera rünnatakse,” tõdeb ta, et sellistest juhtumitest on olnud alati raske isegi lugeda, aga veel keerulisem on seda kõike omal nahal kogeda.

Katrini eesmärk ei ole kedagi avalikult süüdi mõista, aga sellegipoolest tekitab talle praegu enim trotsi see, et naabrid pole uurinud, kuidas koeraga on või kuidas tunneb ennast laps, kes peab ka edaspidi iga päev sellest aiast mööda kõndima. „Kuidas võtta ära lapse hirmud? Kes garanteerib lapsele, et see koer rohkem aiast välja ei saa?” küsib Katrin, kelle sõnul ongi šokk kõige suurem ikkagi lapsele, kellele jääb seesama hoov ka kooliteele.

Nii soovib ta panna kõikidele loomaomanikele südamele, et kui koer on ikkagi kuri ja agressiivne, tuleks veenduda, et ta kuidagi aiast välja ei pääse. Kurb tõsiasi on aga see, et PetCity kliinikust, kuhu Katrin oma lemmikuga pöördus, öeldi, et see on sellel nädalal juba kolmas juhtum, kus rünnatakse rihma otsas olevat koera.

Inimesed võtavad koera välimuse järgi ja ei süvene, milleks on tõud aretatud ning jätavad tihti töökoerad pikkadeks päevadeks üksi koduaeda, nendib Katrin, et süü on eeskätt hoolimatutel peremeestel, mitte koertel endil, lisades, et ka tema lemmikut rünnanud koer on tõu poolest karjas elav töökoer: „Ta ongi stressis seal üksinda aias.”

„Palun tegelege oma koertega. Koer ei ole asi aias ...” tõdeb Katrin kurvalt. Olgugi et nende visa ja vapper koer võitles end tänu PetCity arstidele pere juurde tagasi, on selliste sündmuste tagajärjed siiski kahtlemata valusad: „Seda hingevalu, mida me praegu tundma peame, ei kompenseeri mitte millegagi.”