Kroogu, merivares, kakerdis... heal lapsel mitu nime: algas tuttpüti aasta
Tuttpütt (Podiceps cristatus) on huvitava välimuse ja käitumisega veelind, kelle kohta on teadmised seni veel tagasihoidlikud. Siiski ei saa märkamata jätta tuttpüti omapärast varakevadist pulmamängu, milles vanalinnud graatsiliselt nokad vastakuti liiguvad, aeg-ajalt end vees püsti ajavad ning teineteisele veetaimi ulatavad.
Eestis on tuttpütt roostunud lahesoppide ja suuremate järvede tavaline haudelind. Kevadel saabuvad tuttpütid Eestisse aprillis kohe pärast jää sulamist, Lääne- ja Lõuna-Euroopas asuvatele talvitusaladele lahkuvad nad oktoobris. Ent kui jääolud võimaldavad, jääb vähesel arvul tuttpütte Eesti rannikule ka talvitama.
Kevadel on tuttpütid häälekad – nende korisev ja krooksuv hääl kostab kaugele, mistõttu rahvasuu on andnud neile nimeks kroogu või merivares. Nimetus pütt tuleneb nähtavasti tuttpüti ninahäälest “tök-tök, püt-püt”.
Kuna tuttpüti jalad asuvad keha tagaosas ning linnul on maapinnal vaevaline liikuda, on teda hüütud ka kakerdiseks või perssjalaks.
Alakõhu tugeva ja siidise naha tõttu oli tuttpütt vanasti moedaamide lemmik: puhasvalgest helkivast nahast sai talveks hädavajalikke uhkeid muhve.
Lendava tuttpüti tunneb lihtsasti ära: tal on omalaadne piklik kehakuju, pikalt ette sirutatud kael ja lühikese saba alt pikalt välja ulatuvad jalad. Kui tuttpütt juhtub näiteks paksus udus, mis linnule veekoguna tundub, juhuslikult maapinnale maanduma, ta enam lendu ei pääse ja langeb tõenäoliselt kiskjate saagiks. Nii nagu kauridelegi, võivad vihmamärjad maanteed tunduda püttidele jõgedena. Kui märkad maanteel tuttpütti, on ta kindlasti tänulik transpordi eest lähima veekoguni.
Tuttpüti kehapikkus on 40–50 cm, tiibade siruulatus 60–75 cm ja ta kaalub 0,8–1,5 kg. Vanalinde üksteisest sulestiku põhjal eristada ei saa, kuid isaslinnud on emaslindudest keskmiselt pisut suuremad.
Saksa keeles on tema nimetus Haubentaucher (Haube ’kapuuts’; Taucher ’sukelduja’), inglise keeles Great Crested Grebe (’suur tutiga pütt’), vene keeles большая поганка (’suur pütt’), soome keeles silkkiuikku (’siidpütt’) ja läti keeles Cekuldūkuris.
Lisaks tuttpütile elavad Eestis veel ka hallpõsk-pütt, sarvikpütt, väikepütt ja mustkael-pütt – kõiki neid pütiliike tutvustab ornitoloogiaühing aasta linnu tegevuste käigus. Huviliste ja vabatahtlike abil kogutud andmetega saavad ornitoloogid täpsemaid teadmisi püttide leviku ja arvukuse kohta Eestis ning aitavad sellega kaasa püttide parema kaitse korraldamisele.
Tuttpüti aastal korraldab ornitoloogiaühing loodusõhtuid ning loodusretki aasta linnu elupaikadesse, digikultuuri aasta toob sügisel kaasa arvutijoonistuste võistluse.
Eesti Ornitoloogiaühing valib aasta lindu 1995. aastast. Aasta linnu valimise eesmärk on tutvustada avalikkusele üht Eestis esinevat linnuliiki või liigirühma, samuti kaasata kõiki loodushuvilisi valitud liigi uurimis- ja kaitsetegevustesse.
