LOE: Sotsiaalmeedias levib kulutulena loomade varjupaiga juhataja õõvastav kirjeldus sellest, mis varjupaikades tegelikult toimub

 (41)
LOE: Sotsiaalmeedias levib kulutulena loomade varjupaiga juhataja õõvastav kirjeldus sellest, mis varjupaikades tegelikult toimub
Foto on illustratiivne.Foto: Kristhel Vaht

Facebookis on liikvele läinud tundmatu Moskva loomade varjupaiga juhataja kiri sellest, kuidas varjupaikades elu on. Kiri on mõtlemapanev ning kutsub üles loomadega vastutustundlikumalt käituma. Loe ka sina!

"Kiri ühelt Moskva loomade varjupaiga juhatajalt: Varjupaiga juhina tahan jagada veidi sisemist infot. Eelkõige on vaja kohustada teid, loomavabrikante/müüjaid töötama kasvõi üks päev loomade varjupaigas. Võib-olla siis mõtleksite loomi paljundades ja müües neid inimestele, keda te isegi ei tunne. Kutsikas, kelle just nüüd maha müüsite, satub tõenäoliselt samasugusesse asutusse nagu on seda minu varjupaik, kui ta lakkab olemast armas kutsikas. Mis te tunneksite, saades teada, et varjupaigast ei lahku kunagi ligi 90% loomi? Puhtatõulised või mitte, see ei ole oluline. 50% hüljatud koertest, kes satuvad varjupaika on puhtatõulised. Kõige levinumad loomadest loobumise põhjused- „Me kolime mujale ja ei saa koera/kassi kaasa võtta“. Tõesti? Huvitav, kuhu kohta te siis kolite, kus ei tohi olla koduloomi? Või öeldakse „Meie koer kasvas suuremaks kui me ootasime“. No ja kui suureks te siis arvasite saksa lambakoera kasvavat? „Meil ei jagu tema jaoks aega“ . Tõesti? Mina töötan 10-12 tundi päevas ja ikkagi leian aega oma 6 koera jaoks. “Ta hävitab meie aeda“. Aga kuidas oleks sellega, et teha temast pereliige? Nad räägivad kogu aeg “Me ei taha taluda stressi, mis kaasneb uute omanike otsimisega, kuid oleme veendunud, et need leitakse, ta on ju nii hea koer“. Tõenäosus, et teie loom ei leia varjupaigas uut omanikku on väga suur, ja kui suur on looma stress varjupaika kolimisel? Lubage teile öelda, et teie hoolealusel on ainult 72 tundi aega leida uus omanik hetkest, kui te ta varjupaika tõite. Vahel natuke kauem, kui varjupaik ei ole üleasustatud ja teie koer suudab jääda terveks. Kui ta kasvõi aevastab, siis ta sureb. Teie hoolealune paigutatakse väikesesse kuuti ruumi, kus paikneb veel 25 samasugust haukuvat ja ulguvat looma. Ta teeb oma ihuhädad sealsamas kus ta sööb. Langeb depressiooni, igatseb oma pere järele, kes ta hülgas ja hakkab lakkamatult ulguma. Kui teie hoolealusel veab, on mul piisavalt vabatahtlikke, kes käivad temaga jalutamas, Kui aga mitte, ei saa ta mingit tähelepanu peale toidukausi ja voolikuga väljaheidete pesemise. Kui teie koer on suur, musta värvi või agressiivsest tõust, võite ta lugeda surnuks kohe pärast varjupaiga lävepakust üle astumist. Neid koeri ei võta uued omanikud, ükskõik kui armas ja hästi kasvatatud ta on. Kui teie koera ei ole keegi 72 tunni jooksul soovinud, ta hukatakse. Kui varjupaik ei ole täis, on võimalik hukkamise täideviimise mõningane edasilükkamine. Enamus koeri hakkab nädala pärast oma uut elukohta kaitsma ja hukatakse agressiivsuse pärast. Isegi kõige sõbralikumad loomad muutuvad ümbritseva keskkonna pärast. Isegi siis, kui teie loom suudab eelneva üle elada, saab ta köha või mõne nakkuse ja hukatakse seetõttu, sest varjupaigal ei ole ravimiseks raha, isegi 100$ mitte. Neile, kes ei tea mis tähendab eutanaasia täiesti tervetele loomadele. Esiteks tuuakse teie hoolealune kuudist rihma otsas välja. Nad näevad alati rahulolevana välja, liputavad saba, nagu neid viidaks jalutama. Kuid veel enne, kui nad tuuakse „tuppa“ nad on hirmunud ja püüavad ukse ees „pidurdada“. Võimalik, et nad tunnevad surma lõhna, kummaline, kuid see juhtub nende kõigiga. Teie koera või kassi hoiab kinni üks või kaks inimest, sõltuvalt tema suurusest ja ohust veterinaaridele. Seejärel alustab eutanaasia spetsialist või veterinaar protseduuriga. Otsib veeni esikäpal ja süstib surmava koguse „roosat ollust“. Parimal juhul teie hoolealune ei rabele ja ei tõmble. Olen näinud, kuidas nõel rebestab käppa ja ümbrus on üleujutatud verest. Nad ei jää lihtsalt „magama“, vahel on neil krambid, nad püüavad hingata, ahmida õhku. Kui kõik on lõppenud, laotakse teie hoolealuste laibad nagu halud suurde külmikusse teiste tapetud loomadega, nagu prügi. Mis edasi?

Kremeerimine? Prügimägi? Ümbertöötlemine loomasöödaks? Te ei saa seda kunagi teada ja te isegi ei mõtle sellele, sest see oli ju kõigest loom, alati saab ju uue osta. Igatahes loodan, et neil, kes seda lugesid jääb see pilt silme ette ja nad ei suuda sellest hirmsast pildist vabaneda, millega mina puutun igapäevaselt oma töös kokku. Ma vihkan oma tööd, vihkan seda, et ta üldse eksisteerib ja vihkan, et see jääb alati eksisteerima. Ainult juhul, kui teie, inimesed muudate midagi ja mõistate, et elud, mida te mõjutate ulatuvad palju kaugemale sellest mille te toote varjupaika. 9-11 miljonit looma surevad igal aastal varjupaikades ja ainult teie võite selle peatada. Mina annan maksimumi, et päästa iga elu, kuid päästa on vaja alati rohkem kui võimalik. Iga päev tuuakse palju rohkem loomi kui on neile kodusid. Kõige selle mõte-ÄRGE PALJUNDAGE JA ÄRGE OSTKE LOOMI, KUNI LOOMAD VARJUPAIKADES SUREVAD! Võite mind vihata, kui soovite. Tõde on valus, aga reaalsus on see mis on. Ma lihtsalt loodan, et suutsin kasvõi ühe paljundaja, looma varjupaika tooja või ostja arvamust muuta. Loodan, et keegi tuleb varjupaika ja ütleb „ma just lugesin selle teksti läbi ja otsustasin võtta teilt hoolealuse“. SIIS OMAB KÕIGE SELLE KIRJUTAMINE MÕTET. RÄÄKIGE SELLEST INIMESTELE-LAS KÕIK SAAVAD TEADA JA LÕPETAVAD OMA HOOLEALUSTE TÄNAVALE VISKAMISE JA VARJUPAIKA TOOMISE!!!"