Valner möönab, et ehkki Eestis õnneks hetkel sarimõrvareid tegutsemas ei ole, ei tähenda see, et me võiksime loomavastastesse kuritegudesse tähelepanematult suhtuda või lasta loomapiinamisjuhtumistel kergekäeliselt meist mööda minna, mõeldes, et hea, et seda nüüd meiega ei juhtunud ja lihtsalt unustada. 

Kaheksa aastat on piisavalt pikk aeg, et omada kokkupuudet kõikvõimalike loomavastaste tegudega ja isegi sadistlike loomapiinamisjuhtumitega, mis tavainimise kõrva ja silma ei pruugigi puutuda, sest kõik juhtumid ei jõua avalikkuse ette. Valner hakkab loetlema eri linnaosadest leitud hukatud või piinatud loomadest: ''Väljatorgatud silmadega kass, Kalamajast leitud äralõigatud kõrvadega koerapoeg, kes istus julmalt tapetud koeraema kõrval... ''

''Teine probleem on loomade mürgitamine. On küll olnud juhtumeid, kus omanikul loom salapäraselt haigeks ja vinduma jääb. Ravi on kulukas, kuid tervisehäda põhjuseks ei ole haigus, vaid kuritahtliku naabri või mõne sadisti käsi, kes üle aia hoovis olevale loomale mürgitatud toidupalakesi viskab.

''Tavaliselt kasutatakse rotimürki, kuid loomale mõeldud hakklihapallide sisse on pandud ka naelu, klaasikilde ja žiletiteri, mis tekitavad sisemisi verejookse ja põhjustavad loomale pikka ja piinarikast surma. Kas need inimesed on vähem sadistid, kui need, kelle puhul tuvastatakse otsene loomapiinamine?'' jätab Valner õhku küsimuse ning lisab, et see on ainult suur õnn, et seni pole veel ükski laps endale koduaiast leitud mürgipallikest suhu pistnud! ''Siis me räägiksime halvemal juhul juba mõrvast!''

''Kahjuks on seaduse mõistes loom asi, mida inimene võib oma suva järgi müüa, vahetada ja ära anda. Seetõttu tuleks praegust olukorda muuta, sest loom on samuti elusolend, kes tunneb valu ja hirmu. Seaduse ümbersõnastamine vajab omakorda juristide ja spetsialistide usinat koostööd, '' möönab Valner ja lisab, et tegemist on protsessiga, mis nõuab aega ja tugevat tahet. 

Väärkoheldud kass
Pime kass