Oleksid arvanud? Tegelik põhjus, miks ühed armastavad loomi ja teistel on neist täiesti ükskõik

 (1)
Oleksid arvanud? Tegelik põhjus, miks ühed armastavad loomi ja teistel on neist täiesti ükskõik
Foto: Kollaaž/Shutterstock

Lemmikloomadele kulub aega ja raha ning otsest materiaalset kasu neist pole. 2008. aasta majanduskriisi ajal kulutasid inimesed lemmikutele sama palju nagu enne. Aastatega on hakatud kulutama isegi rohkem. See näitab, et lemmikloom on armastatud pereliige, mitte märk luksuslikust elustiilist. Miks mõned armastavad aga loomi nii väga, kui teistel on neist ükskõik?

Parem tervis

Viimasel ajal on rohkem tähelepanu pööratud sellele, et koera, ja võib-olla ka kassi, pidamine mõjub tervisele mitmel moel hästi: see vähendab riski südamehaiguste tekkeks, aitab üksinduse vastu ning leevendab depressiooni, selle sümptomeid ja ühtlasi aitab dementsuse vastu.

On kahte tüüpi uuringuid. Ühed väidavad, et loomad ei mõju oma peremehe tervisele halvasti või mõjutavad seda vähesel määral. Teised uuringud väidavad, et loomaomanikud ei ela kauem kui loomadeta inimesed. Isegi, kui koduloom mõjub tänapäeval kellegi tervisele hästi, on tegemist pigem inimesega, keda kimbutab tänapäevane kiire elu. Meie esivanematel ja koduloomadel polnud tervisega aga erilist pistmist.

Samas on kodulooma olemasolu muutunud mõnede jaoks niivõrd tavapäraseks, et seda peetakse inimloomuse osaks. Küll aga pole see sugugi nii kõikides kultuurides. On inimesi, kellel pole koduloomadest sooja ega külma.

Loomapidamine kandub põlvest põlve. Kui lapsed kasvad üles koduloomadega peres, siis tõenäoliselt võtavad nad tulevikus ka kodulooma. Hiljutine uuring väidab, et geneetikast sõltub, kas inimene võtab endale kodulooma või mitte. Täpsemalt sellest, kas inimesel on loomuomane soov otsida looma lähedust või mitte.

Seotud lood:

Niisiis on loomapidamine inimestele iseloomulik, aga see ei käi kõigi kohta. On ühiskondi, kus peeti loomi kaua ja nendega oli lähedasem side. Samas leidus ühiskondi, kus see polnud tavaks.

Looma DNA

Kodustatud loomade DNA järgi võib arvata, et iga liik eraldus oma metsikust liigikaaslasest 5000 - 15 000 aastat tagasi paleoliitilise perioodi lõpus ja neoliitilise perioodi ajal. Umbes samal ajal hakkasid inimesed kasvatama karja. Karjakasvatus poleks olnud edukas, kui koeri, kasse, kariloomi ja sigu oleks koheldud kui tühiseid tarbeesemeid.

Kui majapidamises olevaid loomi oleks koheldud halvasti ja tühisena, oleksid selleaegsed võtted takistada kodustatud ja metsikute loomade vahelist järglaste saamist olnud kasutud. Kui kodustatud loomad ja nende "metsikud" liigikaaslased oleksid saanud omavahel vabamalt järglaseid, oleks loomade sõnakuulekus tulnud palju aeglasemini. Samuti oleks võinud nii-öelda geenides oleva kuulekuse minema pühkida ka katk.

Kui aga mõnedki kodustatud loomade eelkäijad võeti majapidamisse lemmikloomadena, olid nad inimese eluruumides elades eraldatud oma metsikutest liigikaaslastest ega saanud nendega järglaseid saada. Samamoodi nagu mõned loomad ei pidanud enam toitu jahtima, vaid inimene söötis neid. Nii hakkasid kodustatud loomad aja jooksul kasvama lahku oma vabas looduses elavatest liigikaaslastest.

Sarnane teooria on ka inimeste kohta. Arvatakse, et loomade vastu tunnevad suuremat huvi inimesed, kelle esivanemad puutusid loomadega lähemalt kokku ja pidasid neid. Mõned inimesed ei tunne loomade vastu huvi aga seetõttu, et nende esivanemad ei pidanud loomi, vaid küttisid või varastasid loomi söögiks.

Lisaks on hiljutistest uuringutest ilmnenud, et inimesed, kes hoolivad loomadest ja tunnevad nende vastu tõmmet, tunnevad suuremat huvi ka keskkonnahoiu vastu. Võib-olla aitavad just loomad inimesel loodusega uuesti suhestuda.

Allikas: independent.co.uk