Aet Rebane käib aeg-ajalt oma koeraga Tartus Jänese matkarajal jalutamas, sest seal on palju suuri välju, kus saab koera rihma otsast lahti jooksma lasta. Tavaliselt kõnnib naine mööda matkarada, koer aga jookseb 20-30 meetri raadiuses, vahepeal kaob võpsikusse, aga siis jookseb jälle kaasa. Nii seegi kord.

"Aga siis läks koer jõe äärde. Mul käis korraks peast läbi mõte, et aga äkki ta läheb nõrgale jääle ning kukub vette. Läksin igaks juhuks kontrollima ning ära kutsuma. Ja ta oligi kukkunud. Ta oli läinud keset jõge, kuid seal oli jää järele andnud ning ta ujus abitult jääaugus, püüdes küll jääle ronida, kuid ei jõudnud ennast üles vinnata. Hüüdsin appi. Jooksin neli korda jääle ja tagasi kaldale, sest jää hakkas praksuma. Sain aru küll, et kui läbi vajus koer, kelle raskus on jaotatud neljale jalale, vajun kindlasti mina ka.”

Šokis naist haaras paanika ja abitusetunne. Ta hakkas otsima raskemaid ronte, mida jääle visata, lootes, et need lõhuvad seda piisavalt ning koer saab kaldale ujuda, aga ükski puutokk polnud piisavalt raske. Seejärel üritas Aet päästeteenistusse helistada, aga sellega läks omajagu aega, sest uue telefoni operatsioonisüsteemid polnud veel käe sees ning ka käed värisesid.

Häirekeskuse dispetšeriga kontakti saanud, kulus tükk aega, et asukohta selgitada. "Dispetšer rääkis minuga ja püüdis mind rahustada, aga mina muudkui korrutasin, et ma lähen ise ja siis ma karjusin vahepeal kõva häälega appi. Üks kepikõndi tegev vanahärra tuligi ja üritas samuti oksaga jääd lõhkuda, ent see ei õnnestunud.”

Samal ajal aga kaotas koer pidevalt jõudu, ei jaksanud enam ulgudagi ning pidi külmast kange kehaga vaeva nägema, et end esikäppadega jääl hoida. "Ta vaatas minu poole nii tohutu hirmuga ja ma mõtlesin, et kui ma talle järele ei lähe, vean ma teda alt, sest ta ei jaksa enam ennast üleval hoida ja vool viib ta jää alla ja siis ongi kõik," meenutab Aet.

Naisel tuli dispetšerile oma asukoha selgitamisega kõvasti vaeva näha, sest piirkonda ei paistnud tulevat ühtegi teed. "Karjusin ja vehkisin oma mütsi ning salliga, et päästemeeskond mind maanteelt näeks. Nägid küll, aga autoga jõe äärde ligi ei pääsenud. Viimaks sõitis auto ühe põlluvahetee peale ja päästjad tulid jooksuga mööda põldu, üle kraavi, läbi võsa," kirjeldab Aet närvipinget, mis teda oodates valdas.

Tänu päästjate kiirele reageerimisele õnnestus koer küll päästa, kuid Aet tõdeb, et vaatamata sellele, et populaarset Jänese matkarada sisuliselt ei eksisteeri enam viis aastat, kasutavad alternatiivina mõeldud kallasrada jalutajaid ja jalgratturid igapäevaselt. See, et päästjatel on sinna nii raske jõuda, paneb mõtlema, miks ei ole kallasrada kuidagi tähistatud, sest iial ei või teada, millal päästjate abi võib vaja minna.