Millest Sul sündis selline idee koeri just linnakeskkonnas pildistada?

Peaaegu 4 aastat tagasi, kui mu ellu kutsikas Fiona tuli, hakkasin teda pildistama erinevates olukordades ning tegin temast lavastuslikke fotosid. Ta on siiani minu põhiline modell, keda töö kõrvalt pildistan. Olen elukutseline fotograaf ning igapäevaselt aastaid jäädvustanud inimesi, interjööre, sündmusi, asju kuid koerte pildistamist tuli ette harva. Eelmisel aastal andsin esimest korda välja kalendri fotolavastustega, kus oligi peategelane minu iiri setter Fiona. Raamatulaadal kalendrit pakkudes tuli aeg ajalt vastata küsimustele, et kas ka teistest tõugudest on tulevikus kalendrit oodata. See vist oligi esimene kord, kui mõtlesin, et võib-olla tõesti peaks tegema Fiona fotodega kalendrile lisaks ka teise, erinevate koertega. Kuna lihtsalt kauneid koerapilte metsas või mujal looduses hullamas tehakse maailmas juba piisavalt palju, eelistasin läheneda kontseptuaalsemalt ja nii sündis mõte portreteerida linnakoeri nende elukeskkonnas.

Mis Sind inspireeris?

Täpset inspiratsiooniallikat ei oskagi esile tuua. Kus need mõtted ikka alguse saavad, kes seda teab, korraga tuleb mõte ja siis ongi valida, kas lased selle lendu või võtad otsast kinni. Pealegi olen plaaninud oma fotograafiavaldkonda mitmekesistada ka koerte pildistamisega, ning mis võiks olla veel parem võimalus sellesse valdkonda sisse elamiseks.

Kaua Sa näitust ette valmistasid ja keda piltidel näha võib?

Aasta tagasi pöördus minu poole Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumi kuraator Anneli Jalava ettepanekuga teha oma koerapiltidest näitus. Siis olid mul vaid fotolavastused Fionast, kuid tundus, et näitusel võiks olla mingi üldisem läbiv idee ja nii rääkisingi plaanist pildistada teisi koeri neile omases elukeskkonnas. See mõte Annelile meeldis. Esialgu jäädvustasin tuttavad koerad, kellega ühistel jalutuskäikudel saab käidud. Nii sattusid fotodele kuldne retriiver Jessi, vizla Kaspar, grifoon Ronja, hagijas Heino, setterid Fiona, Kisskiss ja Chili. Seejärel vaatasin oma Facebooki sõbralisti, mille kaudu sattusid fotodele verekoera kutsikas Berta, springerspanjelid Joy ja Juna, yorkshire terjer Mia, mops Paula, ameerika buldog Deion ning borsoi Carmen. Ja pildistamise käigus saadud kontaktid viisid mind kokku corgi Hilda, bullterjer Remy, ca de bou Oskari ning saksa lambakoerte vapra viisikuga.

Millest Sa koerte valikul lähtusid?

Modellide valikul lähtusin sellest, et koeratõud võiksid olla küllaltki erinevad ja algul pöördusin modellide leidmiseks tuttavate koeraomanike poole, ning nende kaudu leidsin ka neid, keda ise varem ei tundnud. Paari kuu jooksul sai näitus kokku pandud, kuid sellega pole minu jaoks asi veel läbi. Kavatsen seda teemat jätkata.

Kuidas sellest terve näitus sündis?

Enne sündis kalendri idee ning kui tuli näituse ettepanek, siis tunduski, et need täiendavad teineteist, ja nii ongi näitusel esitletud fotodest ka väljas ka kalender.

Räägi ka näituse sõnumist, millest need fotod kõnelevad?

Koeri võib ju kujutada fotodel mitut moodi ja ka selles konkreetses kontekstis erinevalt. Mina valisin portree, mulle tundus, et nii tuleb kõige paremini nende isiksus esile. See vast ongi see sõnum, et näitusel fotol koerale otse silma vaadates tajud, et ta pole lihtsalt koer, lihtsalt loom, vaid just isiksus- kelmikas, tõsine, murelik, asjalik, naljatlev. Emotsionaalne nagu inimesedki.

Mainisid, et soovid seda teemat tulevikus laiendada. Mida Sa selle all täpsemalt silmas pidasid?

Praegu koosneb näitus 13 pildist, sest rohkem väiksesse saali ei mahtunudki, kuid ilmekaid ja jäädvustamist väärivaid koeri on oi kui palju ning lisaks pole ka kõikide Tallinna erinevate linnaosade koerad veel fotodele jõudnud. Tahan laiendada nii Tallinna koerte seeriat, kui hõlmata edaspidi teisi teemasid ning piirkondi sellesse projekti. Näiteks külakoerad, kontorikoerad ning 2 aasta pärast siis tulla välja juba oluliselt mahukama näitusega.

Kus ja kuidas teised loomasõbrad ja huvilised näitusega tutvuda saaksid?

Hetkel näeb näitust „Urban Dogs – Tallinna koerad“ Tallinnas Fotomuuseumis, aadressil Raekoja 4, kus see on üleval 4. detsembrini. Pole välistatud, et esitlen ka mujal Eestis Tallinna koeri, näiteks Rakverest on huvi tuntud ning võimalik, et kevadel rändavad koeraportreed sinna. Nähtavasti on selleks ajaks ka seeria täienenud. Ja muide – Fotomuuseumi näitusele on lubatud ka neljajalgne sõber kaasa võtta!