Selle aasta talv ei olnud tavaline, oli tavatult soe ja lund ei olnud. Kuuskedel on see-eest hea käbiaasta. Just praegu tasub minna okas- või segametsa, kus kasvab vanu kuuski ja panna tähele käbisõltlasi – häid seemneaastaid on kuuskedel reeglina vaid iga 4–5 aasta järel.

Juba jaanuaris-veebruaris võis metsas kuulda kuuselatvadest omapärast linnulaulu või kuuselatvade ümber lendavate leevikesesuuruste lindude kloksuvaid hääli. Need ristnokad on kuuse-käbilinnud – Eesti ühed kõige varasemad pesitsejad, kes alustavad munemist juba veebruaris ning kelle pesas on pojad juba praegu.

Kuuse-käbilinnud toidavad poegi poolseeditud kuuseseemnetega. Nad peavad pojad üles kasvatama enne, kui käbisoomused avanevad ja seemned pudenevad. Lisaks kõigub nende arvukus aastati sadu, kui mitte tuhandeid kordi, sest käbilindudel on kohastumus rännata käbivaestelt aladelt käbirohkematele aladele. Käbilinnud võivad pesitseda üksteisele väga lähedal ja nii võib tihti käbirikastes kohtades kohata mitut paari lähestikku. Eelmine tõeliselt massiline käbilindude pesitsemine toimus Eestis 2008. aasta talvel ja varakevadel.

Käbilindudega kohtumiseks ei pea tingimata minema kaitseala loodusrajale, selleks sobib iga vanemate kuuskedega metsatükk.