ÜRITUS | Juulikuus loomaaeda sattudes kiika kindlasti pelikanide ja ninasarvikute ekspositsiooni juurde


ÜRITUS | Juulikuus loomaaeda sattudes kiika kindlasti pelikanide ja ninasarvikute ekspositsiooni juurde
Ninasarviku pesemineFoto: Signe Kalgan / Tallinna Loomaaed

Igal juulikuu teisipäeval ja neljapäeval kutsub Tallinna loomaaed pelikanide ja ninasarvikute ekspositsiooni juurde, et jälgida loomade toitmist ja elukeskkonna rikastamist.

Loomaaia loomadel puuduvad samasugused füüsilised ja vaimsed võimalused nagu on nende liigikaaslastel vabas looduses. Nad ei pea otsima toitu, põgenema kiskjate eest ega kaitsma oma territooriumi. Ilma tegevuseta, mis sunniks loomi kasutama oma meeli, võib tehistingimustes elavatel loomadel “igav hakata”, see aga võib põhjustada käitumishäireid. Loomuliku käitumusliku repertuaari esile kutsumiseks on oluline pakkuda loomadele nii vaimselt kui füüsiliselt rikastavaid tegevusi, mis stimuleeriks nende meeli ning hoiaks ära ebanormaalse käitumise. Samuti, mida aktiivsemaks muutuvad loomad, seda huvitavama kogemuse saavad ka loomaaia külastajad.

Aafrika ida- ja lõunaosas elavad teravmokk-ninasarvikud on oma nime saanud lihaselise kolmnurkja ülahuule järgi, millega on hea haarata puhmastest ja põõsastest toiduks lehti, oksi ja võrseid. Joogikohtadest püsib päevatee ehk kuni 25 km kaugusel, mahlase toidu korral võib ka viis päeva joomata olla. Palavuse ja kärbeste tõrjumiseks püherdab mudas, sageli mõnuleb ja puhkab madalas vees. Nägemine pole ninasarvikul kiita, ent see-eest on tal orienteerumiseks väga hea haistmismeel ja suurepärane kuulmine. Kui 20. sajandi alguses ulatus sarvikute populatsioon Aasias ja Aafrikas pea 500 000 isendini, siis tänaseks päevaks on alles jäänud vaid riismed. Selle peamiseks põhjuseks on salaküttimine sarve pärast, millel usutakse traditsioonilise rahvameditsiini legendide järgi olevat raviomadusi. Teaduslikku tõestust sellele ei ole.

Seotud lood:

Maailma ühed suurima linnud – roosapelikanid asustavad roostikurikkaid järvi ja rannikualasid Aafrikas ja Aasias. Eestis on pelikan haruldane eksikülaline. Need suured sukeldumisvõimetud linnud püüavad saaki enamasti ühiselt, ajades tiibu vastu vett pekstes kalu kalda poole. Pelikani nokal on suur kurgupaun, kuhu on madalast veest hea kalu kühveldada. Kurgupauna mahub koguni 13 liitrit vett. Pelikan toitub enamasti poolekilostest kaladest, päevas sööb ta ära umbes kaks kilo kala. Pesitsemise ajal lendavad vanalinnud iga päev 10-50 kilomeetrit, et püüda piisavalt kalu endale ja poegadele. Poegi toites seisab pelikan püstiasendis, tiivad laiali, et poegadele varju pakkuda, langetab oma kurgupauna rinnale ja öögib toitu välja. Pojad haaravad roosakat värvi “kalasuppi” otse kurgupaunast, jättes eemaltvaatajale mulje nagu nokiks nad vanalinnu rinnast vere välja. Sellest tekkinud legendi tõttu peetakse pelikani maailma esimeseks veredoonoriks ja temast on saanud doonorluse sümbol.

Kommenteeritud tegevuste kava:

• Kell 13 teravmokk-ninasarvikute toitmine, elukeskkonna rikastamine ja pesu
• Kell 14 pelikanide toitmine

Tegevusi saadavad loomaaednike kommentaarid nii eesti kui inglise keeles. Üritusel osalemine on loomaaia piletiga.