Vabatahtlikud loomakaitsjad oma tööst ja Kuusalu kutsikavabrikust päästetud loomadest: hüljatud ja metsikust loomast võib saada parim sõber ja lemmik

MTÜ Nurru Ometi vabatahtlikud Raul ja Kersti räägivad sellest, kuidas läheb Kuusalu kutsikavabrikust päästetud loomadel, jagavad oma kogemusi hüljatud loomadele hoiukodu pakkumisel ja selgitavad, miks tasub võtta oma perre loom, kes on päästetud kas tänavalt või halva peremehe käest.

Juuni lõpus Kuusalus avastatud kutsikavabrikust õnnestus MTÜ Nurru Ometi vabatahtlikel päästa kõik koerad ja kassid. Kokku oli kutsikavabrikus virelenud 22 koera ja kuus kassi, lisaks veel mõned küülikud ja kodulinnud, kes jäid aga Vetrinaar- ja Toiduameti otsusega endisele perenaisele. Paljudele päästetud loomadest on vabatahtlikud leidnud päriskodud, kuid on veel koeri ja kasse, kes elavad veel hoiukodudes ning alles ootavad päriskoju saamist.

Kuidas teil tekkis otsus hakata väärkoheldud loomadele hoiukodu pakkuma?

Raul: Sattusin vabatahtlikuks paar aastat tagasi. See juhtus nii, et nägin internetis kuulutust, milles seisus, et kodu ootab varjupaigas olev kassiema, kellel on ka pojad. Teadupärast on varjupaigas palju loomi koos, mistõttu kassipojad võivad eriti kergesti haigustesse nakatuda. Mul hakkas neist kassikestest kahju ja mõtlesin neile hoiukodu pakkuda, ise mõeldes, et küll see kuu ajaga läbi saab. Nüüdseks on mul hoiukodu pakkumise staaži kaks aastat ja mõned kuud peale. Selle aja jooksul on minu juurest läbi käinud umbes 25 kassi.

Kersti: Hoiukodu on mul võimalus pakkuda esmakordselt. Varem olen käinud üsna palju varjupaigas loomadega tegelemas. Hoiukoduks olemine pakub mulle palju rõõmu ja see on hea võimalus mõnda looma aidata.

Mida tähendab hoiukodu?

Raul: Hoiukodu annab loomale võimaluse, et ta saab vähegi parematesse tingimustesse võrreldes nende tingimustega, kus ta varem elas. Üldjuhul satuvad loomad hoiukodudesse tänavalt, varjupaikadest ja kolooniatest. Võttes arvesse nende loomade varasemaid elutingimusi on hoiukodu nende jaoks kui paradiis. Kui need loomad, kes meie juurde satuvad, on metsikud, tegeleme nende sotsialiseerimisega ja kui loomad on haiged, siis ravime neid. 

Mis seisus olid Kuusalu kutsikavabrikust ära toodud koerad ja kassid? 

Kersti: Kuusalust päästetud koerte elamistingimused olid kergelt öeldes ebapiisavad looma normaalseks arenguks. Koerad olid kõhnad ning ilma igasuguste lihasteta (neil, kes puurides olid, ei olnud võimalik vabalt liikuda). Paljud koerad olid väga arad, kuna tõenäoliselt puudus piisav kontakt inimestega.

Raul: Kuusalust tulnud kassidest olid kõik kehvas konditsioonis, aga enamus neist on väga sõbralikud. Nad on praegu hoiukodus, kus sealse perenaise sõnul on nad tõelised painurujad. Paar kassikest on ettevatlikumad, aga mitte metsikud, vaid lihtsalt pelglikud. Aga nad on juba praegu üdini õnnelikud selle üle, et neile tähelepanu pööratatakse ja tormavad oma hoiuperenaise käest paisid nõudma ja tahavad hirmsasti suhelda. See näitab, et nad on igati inimesega suhtlemiseks valmis, aga neil lihtsalt ei olnud varem seda võimalust. Mitmel kassil on olemas juba huviline, aga mitmed on veel n-ö koduootel.

Kuidas te valmistate loomi ette uutesse kodudesse minekuks? 

Kersti: Loomadega tegeleme tasa ja targu, harjutame koosolemist nii „oma“ inimestega kui hiljem ka võõrastega. Proovime omalt poolt neile pakkuda piisavalt hellust ja hoolitsust, kuid püüame lasta koertel olla segamatult ka vabaduses, et nad õpiks mängima, jooksma, koerusi tegema ja ise inimesega kontakti otsima.

Õnneks ei ole meie juures olevate koerte juures tulnud välja suuremaid haigusi. Nüüd on nad saanud parasiiditõrje ja kvaliteettoitu, mis koos igapäevase tegelemisega on muutnud nad aktiivseteks ja rõõmsameelseteks loomadeks. Juba kolmandal päeval hakkasid koerad omavahel mängima. Muidugi võtsime ette ka vanniskäigu ja kammimise.

Miks peaks inimene hoiukodust looma võtma? Kas traumeeritud loomast, keda ajutiselt hoiukodus hoitakse, saab üldse asja? 

Kersti: Kindlasti võivad olla armid nii sügavad, et probleemid mingil määral säilivad, kuid sel juhul tuleb lihtsalt konkreetse looma probleemidega arvestada ning see ei tähenda, et temast ei saaks head lemmikut kellelegi. Kui aga olla kannatlik, sõbralik ja ..veel kord kannatlik, siis see, et loomast head sõpra ja kaaslast ei saa, on ikkagi pigem harv juhus.

Raul: Eeldame, et otsus looma võtta on läbimõeldud ja tegemist ei ole emotsionaalse otsusega. Mõnel hakkab loomast kahju, aga mõtleb, et küll ma pärast vaatan, mis saab. Kassid võivad elada kuni 20-aastaseks ja vanemakski. Samamoodi on ka koertega. 

Kui aga otsus on läbimõeldud, on need loomad väga tänulikud. Nad on näinud halba kohtlemist ja oskavad olla tänulikud inimesele, kes nendega tegeleb ja neisse hästi suhtub. Mul on paari aasta jooksul tulnud hoiukodu pakkuda umbes paarikümnele loomale, kelle seas on väga metsikuid olnud õnneks vähe. Peredes, kuhu need metsikud loomad hiljem läinud on, on neist saanud aga tõelised sabassörkijad. Igast loomast võib asja saada, tema "kodustamine" võib küll rohkem aega võtta, aga tulemus on seda rõõmustavam.

Kuusalu kassid on painurujad ja igati koduvalmis. Nende sotsialiseerimisega polegi vaja otseselt vaeva näha. Hoiukodudes tehakse ära tavaprotseduurid, sealhulgas antakse ussirohud, tehakse vaksineerimised ja kirbutõrjed. Uues kodus peaks jälgima ainult, et kassidel oleks alati kausis vett ja sööki, sest siis nad harjuvad sellega, et neil on söök olemas ja see teeb nende meeleolu ainult rõõmsamaks.

Mida Te soovitaksite inimestele, kellel on soov varjupaigast koera võtta? Milleks need inimesed peaksid valmis olema?

Kersti: Need inimesed peaksid valmis olema suureks rõõmuks, tööks ning kindlasti on tähtis, et probleemide ilmnemisel osataks abi küsida. Kindlasti peaks ükskõik kust looma võttes temaga mitmel korral varem tutvumas käima ning otsust tuleks tõsiselt kaaluda, et ta ei jääks mistahes ajahetkel „üleliigseks“. Kui võtta perre uus liige, peab tal olema koht peres seniks, kuni teda on.

Mida peaks teadma inimene, kes soovib aidata abivajavaid loomi ja tahab neile hoiukodu pakkuda?

Raul: Hoiukodu pakkuja peab olema valmis selleks, et tal on alguses vaja rohkem selle loomaga tegeleda, kelle ta endale võtab, sest paljud loomad on sotsialiseerimata või on nad elukohamuutusest stressis, mistõttu on nad arglikud ja neile tuleb vähehaaval selgeks teha, et kõik läheb paremaks.

Kersti: Inimestele, kes soovivad hakata vabatahtlikuks, on öelda ainult üht – miks mitte! Valige endale sobiv valdkond ning andke omapoolne panus – hea tunne on garanteeritud ning midagi vahvat saab tehtud!