Lemmikloom sureb: nõuanded, kuidas leinaga toime tulla
Miks see nii palju haiget teeb?
Surnud lemmiklooma leinamine on normaalne ja loomulik. Ära lase kellelgi endale öelda, et see on rumal, hullumeelne või sentimentaalne.
Koos veedetud aastate jooksul oli ta sinu elu oluliseks osaks, pakkudes head seltskonda ja mõnusat koosolemist, tingimusteta armastust, rõõmu ja lusti. Seega ei tohiks lein sulle üllatusena tulla.
Inimesed, kellel lemmikloomi pole ning kes neisse kiindumisest aru ei saa, ei mõista ka sinu valu. Kuid ära lase teistel endale tundeid dikteerida. Ja pea meeles, et sa pole oma kurbuses üksi: tuhanded teised lemmikloomaomanikud tunnevad neid kaotades samamoodi.
Mida ma peaksin tundma?
Inimesed leinavad erinevalt. Lisaks kurbusele ja kaotusele võid tunda, et:
- oled oma looma surmas süüdi. „Oh, kui ma oleksin olnud hoolivam“ on selle sündroomi nimi, olgugi, et surma põhjustas õnnetus või haigus. Kuid niiviisi mõelda on mõttetu, sa teed endale vaid rohkem haiget ja lein kujuneb veelgi sügavamak;
- eitad juhtunut ega soovi uskuda, et su lemmik on surnud. On raske ette kujutada, et ta ei tule sind tervitama, kui koju jõuad. Mõned inimesed kalduvad ekstreemsustesse ning kujutavad ette, et nende koer või kass on ikka veel elus. Teised aga keelduvad võtmast uut lemmiklooma, kartes sellega lahkunut solvat;
- oled vihane haiguse peale, mis su lemmiku hauda viis, või autojuhi peale, kes talle otsa sõitis. Või koguni loomaarsti peale, kes tema elu päästa ei suutnud. Mõnikord on viha õigustatud, kuid liialdades teed leinamise endale raskemaks;
- kaldud masendusse. Mõningane depressiivsus on leina loomulik osa, kuid ekstreemne masendus võib röövida kõik su jõuvarud, et olukorraga toime tulla.
Mida ma oma tunnetega peale hakkan?
Kõige olulisem on enda vastu ausaks jääda. Ära eita valu, viha ega süütunnet. Neid tunnistades saad tunnetega tegeleda. Ja sul on õigus tunda valu ning leinata! Sest surnud on kaaslane, keda sa väga armastasid. Tunnista oma tundeid ja alles seejärel küsi endalt kas olukord neid tegelikult ka nõuab.
Leina eemale tõukamine ei tee seda olematuks. Väljenda seda. Nuta ja räägi see välja. Tee seda, mis sind kõige rohkem aitab. Pole vaja vältida lahkunud lemmikloomale mõtlemist, arvates, et see hoiab kurbuse eemal. Selle asemel meenuta koos veedetud toredat aega. See aitab sul mõista, mida lemmiku kaotus sinu jaoks tegelikult tähendab.
Mõned kirjutavad oma tunded loomale pühendatud-mõeldud luuletustesse, juttudesse ja kirjadesse. Teised kuhjavad oma kalendri tegemisi täis, eriti need ajad, mis varem kulusid lemmikloomaga tegelemisele. Või meisterdavad lemmikust fotokollaaži ja räägivad temast sõpradega.
Millest ma peaksin rääkima?
Kui su perekond ja sõbrad loomi armastavad, mõistavad nad, mida sa tunned. Ära peida oma tundeid, püüdes näida tugev ja rahulik. Tunnete jagamine teise inimesega on üks parimaid viise leinaga toime tulla. Koos suudate välja mõelda sellegi, kuidas edasi minna. Leia keegi, kellega rääkida, mida su lemmik sinu jaoks tähendas ning kui väga sa temast puudust tunned, keegi, kelle juuresolekul nuttes tunned end mugavalt.
Kui su pere ja sõbrad sind ei mõista, vajad abi mujalt – küsi veterinaarilt või tuttavatelt, kas nad teavad mõnda nõustajat või eneseabigruppi, kes sind aidata võiks. Ka kirikust võid lohutust leida. Pea meeles, et sinu lein on ehtne ning sa vajad toetavat õlga.
Millal on õige aeg lemmikloom magama panna?
Loomaarst on parim asjatundja hindamaks tema füüsilist seisundit, kuid sina oled oma lemmiku igapäevasest elukvaliteedist kõige teadlikum. Kui tal on hea isu, ta reageerib tähelepanule, otsib sinu seltskonda, mängib ja osaleb pere elus, tunnevad paljud, et veel ei ole õige aeg.
Kuid kui loom vaevleb pidevas valus, peab läbi tegema ebameeldivaid ja stressi põhjustavaid raviprotseduure, millest pole väga palju kasu, ei reageeri ümbritsevale, pole ümbruskonnast teadlik ega tunne elust rõõmu, on eutanaasia tõenäoliselt parim valik. Oma lemmiku kannatusi pole kerge pealt vaadata.
Hinda tema tervist ausalt ja isetult koos arstiga. Looma kannatuste ja piina pikendamine ei aita kumbagi teist. Miski ei muuda selle otsuse tegemist kergeks ega valutuks, kuid see on tõesti viimane armastusavaldus, mida oma lemmikule osutada saad.
Kas ma peaksin eutanaasia juures viibima?
Paljud tunnevad, et on kohustatud loomale lahkumisel armastust ja troosti pakkuma. Mõned pakuvad eutaneerimise juurde jäädes ise endale vabanemist ja seeläbi troosti, nähes, et lemmik lahkus rahulikult ja valudeta. Ja et ta on tõesti läinud. Paljude jaoks teeb surma ja surnukeha mittenägemine raskeks uskumise, et loom on tõesti läinud.
Kuid see võib olla ka traumaatiline kogemus ning pead endalt ausalt küsima, kas tuled sellega toime. Kontrollimatu pisaratevool ja ülevoolavad emotsioonid muudavad lemmiklooma ärevaks.
Ka kliinikute kodukord on erinev, mõned on selles suhtes rohkem avatud teised vähem. Mõned loomaarstid eelistavad lemmikuid magama panna nende koduses keskkonnas, või ka omaniku autos. Jällegi, kaalu, milline võimalus on sulle ja lemmikloomale kõige vähem traumeerivam ning pea veterinaariga nõu. Kui kliinik ei saa sinu soovidele vastu tulla, otsi teine arst või kliinik.
Mis edasi saab?
Tuleb otsustada, mida surnukehaga teha. Keset suurt leina võib tunduda kõige lihtsam jätta sellega tegelemine kliiniku hooleks. Kuid võid surnukeha ka matta või tuhastada lasta.
Kas teised loomad leinavad?
Loomulikult nad märkavad, et kaaslane on puudu. Sageli tekivad loomade vahel tugevad sõprussidemed ning sellisest paarist ellujäänu leinab lahkunut. Kassid nutavad taga koeri ja vastupidi.
Peaksid leinavale loomale eriliselt tähelepanu pöörama, et aidata tal sõbra kaotusest üle saada. Kui koheselt uue looma peresse võtad, ei pruugi leinaja seda alguses mõista. Sõprus areneb aegamisi. Seniks aga armasta teda kogu südamest, see aitab ka sul endal kaotatud looma surmast üle saada.
Kas ma peaksin kohe uue lemmiklooma võtma?
Üldiselt mitte. Leinaga toimetulemine ja uue neljajalgse sõbraga sõprussuhte loomine nõuab aega. Kui sinu tunded on segamini paisatud, võid hakata uut looma süüdistama vana kohale trügimises, sest tegelikult tahad sa lahkunud looma tagasi. Eriti tunnevad niimoodi lapsed.
Kohe uut looma võttes tahad, et ta oleks lahkunuga sarnane, kuid kõik loomad on erinevad. Ära kunagi anna oma uuele lemmikule surnud looma nime! Sellega toimetulemine võib kujuneda üsna raskeks.
Uue lemmiklooma peaksid muretsema siis, kui oled valmis edasi liikuma ning uue suhte looma, selle asemel, et kaotust asendada. Kui oled valmis, vali selline lemmik, kellega saad luua pikaajalise armastava suhte – sest selleks lemmikloomad ju ongi!
