ILSE BLOGI | Kas näituste karikad ja rosetid kuuluvad koerale või hoopis peremehele?

Riiulitäis rosette, kümned võidetud karikad, pidev loksumine Eesti või lausa Euroopa ühest otsast teise. Tundide kaupa ootamine, et ringi pääseda. Võõrad lõhnad, koerad ja inimesed. Kas see on tegelikult see, mida üks koer ise vajab või on ta embleemiks omanikule?

Tean, et riskin seda blogipostitust kirjutades üleüldise pahameelega, sest lõppude lõpuks: kes on koer, et talle üldse sõnaõiguse peaks andma. Inimese parim sõber, nagu öeldakse? Parimale sõbrale me enamasti siiski paraku anname sõnaõiguse.

Jäin väga mõtlema ühe arvamusartikli üle, mis mõne päeva eest Delfi Lemmikloomas ilmus ja mis käsitleb seda, kui palju kannatusi valmistab laadaloomale ühest kohast teise loksutamine, võõrastega ette hoiatamata kohtumine, rutiini lõhkumine. Kas koertenäitus on oma olemuselt midagi teistsugust? Vast seetõttu, et koer on inimesest emotsionaalselt sõltuvam kui lehm, aga ometi ei pruugi tallegi meeldida need tingimused, kuhu ta sunniviisiliselt asetatakse. Peaasi, et sõna kuulab.

Kuna Ilse pärineb lugupeetud suguvõsast, siis on kasvataja aeg-ajalt märku andnud, et ta võiks siiski konkureerida. Isegi tänaval astus hiljuti ligi üks koerakasvatajast asjatundja ja tunnustas, et see on puhtalt näitusekoer.

Sellesisulist lubadust ei andnud me targu juba eos, sest ühe koeraga oleme näitustel käinud (selleks palkasime isegi spetsiaalselt händleri), saime mingi karikagi kätte ja samas selgus minu jaoks tõsiasi: kui selle haibi kannatamine pole minu jaoks kärsitu iseloomu tõttu vastuvõetav, siis miks ometigi peaks koer selles osalema? On tal sellest karikast hea meel?

Ilsel ei oleks. Tunnen teda nüüdseks piisavalt hästi, et mõista: rahvarohked kohad, lärm ja võõraste poolt näppimine pole just tingimata see, mida ta oma heaoluks vajaks. Pigem ikka vastupidi, need ajavad tal juhtme kokku. Ütlen talle parem niisamagi, et ta on tubli koer.

Mis ei tähenda, et ta oleks sotsialiseerimata - ta ju käib meiega igal pool kaasas, kutsikakoolis haritud koer, kogemusi lisandub alailma. Aga ta lihtsalt ei taha. Väsib, poeb parem peitu või siis vastupidi: hakkab sõgedalt möllama ja enda meelest nalja tegema ning mürama nagu üleväsinud mudilane. Introvertidest (inim)sõbrad ilmselt mõistavad, mida tähendab sunniviisiliselt rahva ees esinemine (pluss asjaolu, et mõni võõras näpib su kõrvu ja kisub mokad irevile, et hambumust kontrollida).

Minul neid medaleid ja karikaid kah vaja pole. Oi ei, võibolla tekibki solidaarsus selle koha pealt, et juhtumisi tean juba väga varasest lapsepõlvest, mida tähendab nende iga hinna eest saavutamine suguvõsa au nimel.

Ma võtsin omale sõbra, mitte eseme, millega hiilata. Samas ma loomulikult mõistan inimesi, kes selle elualaga süvitsi tegelevad ja end sellele üleni pühendavad. Kasvõi tõuaretuse ja paarilise otsimise seisukohalt on oluline, et sul oleks diplom taskus. Aristokraadid leiavad teineteist just näitustel või vähemalt selle tulemusena.

Ilse sattus kahjuks pööbli hulka ja tema iga hinna eest paljundamine pole eesmärk omaette, veel vähem riiulitäis karikaid. Las need toob sportlasest laps, tema on Ilsest ambitsioonikam.

Ka kõik inimesed ei soovi järeltulijaid saada, niisamuti pole Ilse vihjanud, et see oleks ta elu eesmärk. Pigem ütleb (riskantne äri on see loomade emotsioonide tõlgendamine, tean ju seda ja tegelen sellega siiski alailma): tänan kutsumast, aga võibolla mõni teine kord.