ILSE BLOGI | Taksi solidaarne ulg pühendusega saatusekaaslastele: kas jahikoer vääribki surma?

Sõbrad, me peame hundijuttudega jätkama. Ja hundil on vanarahva väite kohaselt hullud jutud - eriti tundub see tänavu nii olevat.

Suuremat sorti hundisõda läks lahti kommentaariumis selle loo all, mis kajastas kahe jahikoera murdmist huntide poolt. Üsna pea sai selgeks, et homo homini lupus est, kuna lahing kahe vastaspoole vahel kujunes sama kompromissituks kui hundi ja jahikoera kohtumine.

Ilse ei taha, et hunte tapetaks. Ikkagi esivanemad. Samavõrra kurb on ta aga liigikaaslaste pärast, kes tööpostil hukkusid. Linnasaksana on tal muidugi hea kõrvalt targutada - hunti ei ole ta isegi kaugelt näinud ja õnneks pole koertejumal teda ka õnnistanud väga kirgliku jahiinstinktiga.

Hundisõdalaste peamine argument on, et koer hoidku võsavillemi kuningriigist eemale, vastasel juhul on ta sissetungija ning juhtub see, mis juhtuma peakski: suure tõenäosusega saab ta otsa. Jahimehed on ise ta sellesse olukorda asetanud.

Jahikoerte omanikud seevastu kinnitavad, et nii nemad ise kui neljajalgsed jahikaaslased teevad kõigest oma tööd - seda, milleks neid ellu on kutsutud. Koer, olgu ta milliseks iganes funktsiooniks aretatud -, on samal ajal ka pereliige, ustav kaaslane. Seepeale meenubki kohe Baskimaal hiljuti aset leidnud surmajuhtum, kus mägedesse jahile läinud mees jäi kaduma ning leiti nädal hiljem elutuna, truu jahikoer kõrval valvamas.

Ent meenuvad ka teised jahikoerad - need, kelle Lõuna-Euroopast Eesti saartele küttima tulnud jahimehed ükskõikselt maha jätsid. Samuti sajad tuhanded galgod ja podencod, kes Hispaania jahihooaja järel oma otsa leiavad või hüljatakse. Õnneks jõuab osa neist ühe loomapäästeorganisatsiooni vahendusel Eestisse hea elu peale, aga mõte jääb samaks: neid koeri kasutatakse esemetena, tööriistadena, kuni nende „parim enne“ läbi saab (ja see võib juhtuda juba kaheaastase koeraga).

Meie Ilsega oleme idealistid ja loodame, et Eesti jahimehed oma kaaslastesse nii ei suhtu. (Tegelikult ei suhtu mõistagi ka kõik hispaanlased, mu hispaanlasest sõbral on just nimelt päästetud galgo, kes on aastaga teinud meeletu arengu kartlikult värisevast õnnetusehunnikust mõnusaks rahulikuks seltsikoeraks. Kui Ilse kunagi Estrellaga kohtub, kirjutab ta temast kindlasti pikemalt).

Just selle idealismi pinnalt tõmbasime mõlemad koonud nördinult irevile, lugedes üht kommentaari, kus silmakirjalikult (või peaks seda sarkasmiks nimetama?) avaldati kaastunnet hukkunud koerte omanikele seoses „neisse investeeritud rahaga“. Vähemalt ühe koera peres olevat ka lapsed. Ei tahaks väga uskuda, et neil investeeringuga pistmist on või et nad lemmiku surma puhul just kaotatud raha taga nutaksid. Aga kuidas see „homo homini“ tsitaat kõlaski?

Jahikoeri peetakse tänapäeval ka lemmikloomadena - nii, nagu Ilsetki. Tema auväärsed vanemad on aretatud näitusekoerteks ning ka tal endal pole kavas tööle asuda. Mets on tema jaoks linnasaksa meelelahutus ja kui seal kohati hundilõhna levib, ei oska ta sellega tõenäoliselt midagi peale hakata. Mis annabki ainest uueks ärevaks mõtteks: aga mis siis, kui ta kogemata valesse kohta eksib? Kas ka tema murdmisele tuleks siis takka kiita? Erinevalt inimesest hunt oma territooriumi ju „eramaa“ sildiga ei tähista.