ILSE BLOGI | Neli väikest taksikäppa nüüd välja ei saa?

Veidi aega tagasi märkasin oma koduakna all üht vanaldast taksi, rihma otsas ja soe vest seljas. Kondas kurvalt ja segadusse sattunult ning keeldus jalutaja palvetele vaatamast hädasid tegemast. No ei ole see -22 mingi taksisõbralik ilm!

Ilse on end peamiselt radiaatori peale sättinud, tõstab kordamööda käppasid, et neid vaheldumisi soojendada ja jahutada. Vähemalt on seal turvaline pelgupaik jälgimaks, kuidas teised väikesed ja lühikarvalised oma eluga vaevaliselt toime tulevad.

Täitsa väljas käimata jätta muidugi ka ei ole võimalik, aga vaatamata vestile saavad need jalutuskäigud olla vaid lühikesed sutsakad. Samas protesteerib ta külmade vastu isegi vähem kui sopa, tuule ja vihma. Poristel päevadel käsib sisemine baromeeter isegi koonu aknast eemale pöörata - niivõrd ebameeldiv on see pilt, mis aknast paistab.

Kõige hullem on lugu käppadega, mida ei ohusta üksnes külm, vaid ka libedusetõrjeks kasutatav graniit. Nii juhtuski, et ühelt pikemalt jalutuskäigult tulles olid koeral käpapadjandid verised. Meie noorem tütar vihkas põhikoolis õppides südamest tütarlaste käsitöötunde. Ükskord afektiseisundis pahvatas ta: „kui ma järgmisel aastal pean sõrmkindaid kuduma hakkama, siis teen nelja sõrmega ja annan koertele ära!“ Praegu oleks vist paslik esitada küsimus: kus on?! (Tõe huvides tuleb siiski mainida, et sõrmkinnaste kudumise asemel tuli neil heegeldada märksa ebapraktilisem öökull).

Paraku ei ole ka käepärast ühtki kingseppa, kellel Ilsest kahju hakkaks ja ta nagu laulusalmis kiiresti jalamõõdud võtaks. Kui tali nõndaviisi edasi möllab (ja nii ju lubatakse), tuleb poodi sussišopingule minna.

Samas, mis viga radiaatoril lebades filosoofilise pilguga õue vaadata, kui hulk aastavahetusel jooksu pannud liigikaaslasi võitlevad selles pakases oma elude eest, oskamata koju tulla. Saame ainult tuppa küünla panna (kirikusse ju koeri ei lubata), et kõik nad elu ja tervisega omade juurde tagasi jõuaksid.

Ilse võiks küll kuuluda nende koerte hulka, kes oma koonuotsast kaugemale ei näe, ja kuulutada: pole sel ilutulestikul häda midagi, jahil paugutatakse ju ka, aga paraku kuulub tema perenaise (minu isikus Lemmiklooma portaali toimetajana) ülesannete hulka ka iga-aastane kadunud koerte kokku lugemine ja neile võimaliku abi otsimine ning sedastamine, et on neidki, kes inimeste mõtlematuse tõttu külmal ajal lihtsalt hukka saavad.

Ah et hoidke siis oma koerad aastavahetusel toas? Või las püsivad üldse terve kuu aega nelja seina vahel, kuni pidutsejatel isu müristamisest täis saab? Sellest, kuidas pidev paugutamine halvab näiteks pimeda ja talle hädavajaliku juhtkoera elu, kirjutas hiljuti väga mõjusalt vaegnägija Kaili Mikk. Kui muud juhtumid võib reaalsust eirates ja süümepiinade vältimiseks koerapidaja hoolimatuse arvele kirjutada, siis vähemalt korraks end igapäevaelus tuge vajava pimeda olukorda asetamine tuleks empaatiavõimele igati kasuks. Kasvõi järgmise aastavahetuse nimel.