ILSE BLOGI | Kuidas me kakajunni abil mäkra peletasime ja selles täielikult läbi kukkusime

Ühel pühapäeval helistas sõber Andres. Oli telefoni otsas üpris erutatud ja teatas, et tema koduaia muru on ajal, mil nad naisega maakodus viibisid, täiesti tagurpidi pööratud. Et vist mäger, kurinahk, on sauna alla pesa teinud. Aimasin juba enne, kui ta selle välja ütles: vaja on mägrakoera abi! Nüüd või ei iial, Ilse!

Kuna sattus olema kaunis päikesepaisteline pühapäev, rääkisin Ilsega idee kohe läbi. Ta nõustus, et mina võin nii kaua sõprade basseinis solberdada, kuni tema poolprofessionaalina selle mägraasja korda ajab. Niisiis autonina linnast väljapoole ja minek!

Kui kohale jõudsime, selgus, et koeral oli nii suur kakahäda, et ta poetas oma pabulad ilma igasuguse valehäbita kohe esimese ilupõõsa alla. Hakkasime kohmetult taskust kakakotte otsima, kui sõber karjatas: „Ära korja ära! Jumala eest! Igasugune võõras lõhn ajab selle looma minema, ükskõik, kas ta on mäger või rebane!“

Ühtlasi tuletas ta heldimusega meelde 15 aasta tagust aega, kui ühel päeval mööda hoovi lehmakoogi-mõõtu hunnikuid labidaga taga ajas. Toona polnud süüdi mitte mäger, vaid meie dogi, kelle väljaheited olid seda aukartustäratavamad, et tal oli vahel tavaks neid käigu pealt erinevatesse kohtadesse maha poetada.

Esmavajadustega ühele poole saanud, viisime Ilse sauna juurde, et ta jälitustööd alustaks. Kuniks tema siit-sealt hasartselt nuhutas, käisid minu peast läbi hektilised mõtted: OK, rebane või mäger tuleb välja, aga edasi....? Kas ta on agressiivne? Mis saab, kui ta meie taksi puruks rebib? Mida üldse ühe ulukiga peale hakata, kui ise jahimees pole?

Selle mägra- või rebasemõtte olidki tuttavad jahimehed pilte vaadates Andresele pähe pannud. Hoole ja armastusega hoitud muru nägi välja üsna armetu ja oli selge, et rüüstajale mingit kahjunõuet selle eest esitada ka ei saa. Metsloomalegend pädes seda enam, et samade sõprade aia tagant mööduvat isegi karude rada, asi siis väiksematel elukatel aia alt sisse tungida pole!

Aga keda polnud, oli mäger. Nuuskis Ilse, mis ta nuuskis, taksi spetsiifilist kiledat jahikisa ta valla ei päästnud. Ilmselt on mäger juba ära kolinud, otsustasime sõpradega ja üritasime meenutada „Mägra maja“ laulusõnu, tuvastamaks, mis harjumused sellel loomal siis tegelikult ikkagi on. Selleks korraks lõppeski asi minu jaoks basseiniga ja Ilse jaoks spontaanse tajuaiaga. See viimane on nimelt üks tore asi, mida linnakoertele meelte avardamiseks pakkuda, (aga sõpradel oli see saunaaluse näol omast käest võtta). Täpsemalt võib lugeda siit.

Olime vaevalt koju tagasi jõudnud, kui Andres uuesti helistas. Kuna tegemist on siiski politseitaustaga inimesega, ei andnud lahenduse ja süüdlase puudumine talle loomulikult rahu. Juurdlus tuli lõpule viia! Niisiis oli ta veelkord jahimeestelt konsultatsiooni palunud ning viimaks pakkus üks neist välja, et mastaapse rüüsteretke taga võivad olla hoopis... varesed! Seegi kõlas loogiliselt, sest vareste vastast, valdavalt ühepoolseks jäänud sõda on samas majapidamises varemgi peetud. Neid linde lihtsalt ei morjenda peletamiseks välja pandud atraktsioonid!

Järgmisel päeval kirjutasin heale allikale, linnuteadlasele, pärimaks, kas varesed on tõepoolest suutelised sellise kaose korraldama. Tema kinnitas, et on ikka küll - iseäranis noorlinnud, kes toiduotsimist alles harjutavad. Kui suuremaks kasvavad, rahunevad maha.

Muru see muidugi tagasi ei too. Ja julgakesed jäid meist ka põõsa alla maha - juhuks, kui see mäger ühel päeval ikkagi peaks julgema näole anda.