Dülmeni hobused – kas tõesti viimased metshobused?

Matsalu loodusfilmide festivalil linastus mõned aastad tagasi ilus film dülmeni hobustest – looduses vabalt elavast hobuste karjast Münsteri lähedal asuval kaitsealal. Julgen selle vaatamist soovitada, kuid samas ei maksaks kriitikameelt kaotada.

Kaamerasilm ei valeta – vähemalt antud juhul pole põhjust filmitegijaid otseses trikitamises kahtlustada. Ent tõde näidatakse selles loos küll mõneti valikuliselt.

Filmis proovitakse väita, et tegu on viimaste metshobustega ühel Euroopa viimasel kõnnumaal, paraku paistab keset metsa asuv lagedam karjamaa endise põlluna – kunagised kuivenduskraavid on endiselt sirged ja kinni kasvamata. Ka paistab samas kohas filmitud kaadrite rohkus viitama ala väiksusele. Ja tõepoolest, kogu kaitseala on umbes 350 hektarit – suur Saksamaa mõistes, kuid näiteks Matsalu rahvuspargis on meie suurim rannakarjamaa üksi umbes sama suur. Rääkida umbes 300 hektari metsa ja 50 hektari lagedama karjamaa puhul metsikust kõnnumaast, mis suudab ülal pidada tõelist metshobuste populatsiooni, on veider.

Ka hobuskarja lugu on märksa keerulisem, kui üksnes filmi vaatamise põhjal võiks arvata. Õieti ei tea me sedagi, kas tegu on algselt metshobuste jäänukiga või metsistud hobuste karjaga, kuid isegi kui nad olid metshobused, olid nad metsistunud koduhobustega ristunud juba sadu aastaid tagasi. Selliseid mõnevõrra ebaselge päritoluga karju on Euroopas teisigi.

Täpsemalt on dülmeni hobuste ajalugu teada 19. sajandist, kui kohalik hertsog otsustas hävimisohus oleva karja kaitsmise oma südameasjaks võtta. Sellest ajast peale ei ole karjas toimunud täkkude looduslikku valikut, seda on teostanud inimene. Nimetada selliselt majandatud karja metshobusteks on veidi veider. Karja on toodud täkkusid mitmelt poolt, kõige rohkem on kasutatud poola konikut.

Nagu ka filmist näha, püütakse karjas sündinud täkud igal aastal välja. Kogu populatsioonis on vaid kaks täkku – looduslikes asurkondades on teatavasti sugude vahekord 1:1. Veelgi enam, pikka aega on karja peetud nii, et seal on vaid üks täiskasvanud täkk. Olukord, kus kõik ühel aastal sündivad varsad on ühe täku järglased, on hobuse looduslikes asurkondades täkkudevahelise ägeda konkurentsi tõttu välistatud, üks täkk ei suuda teiste eest kaitsta tavaliselt üle viie mära.

Sestap tulebki sedastada, et ilus loodusfilm näitab tõde mõneti valikuliselt ja sissejuhatav tekst Euroopa viimastest metshobustest on suisa eksitav. Dülmeni hobuse sarnaselt peetakse näiteks tänapäeval Rootsis gotlandi russi põhikarja. Madalmaades Oostvardesplassenil aga elavad konikud tõelist metshobuse elu, kus täkud peavad näiteks ise omavahel selgitama, kes on väärt järgmise aasta varssade isaks olema. Kuid teisalt on sealne asurkond loodud nii öelda nullist, Poolast ja Saksamaalt sisse toodud hobuseid „loodusesse“ (tegelikult küll taraga piiratud karjamaale, kuid see on ligi kümme korda suurem kui Dülmenis) lastes. Ka mitmed Ameerika mustangide asurkonnad elavad üsna omapäi – kuid jällegi, tegu on metsistunud koduhobustega.

Meie koduhobuste metsikuid liigikaaslasi selle sõna tõelises tähenduses pole kahjuks kusagil säilinud (kuigi lisaks dülmeni hobusele on metsikuks tituleeritud näiteks konikut, sorraia hobust või eksmoori poni). Seetõttu on kõigi metsistunud või looduslähedaselt peetavate asurkondade säilitamine kindlasti oluline, nagu ka nende uurimine ja tutvustamine, sh ka filmide abil. Dülmeni hobustest rääkivat filmi „Euroopa viimased metshobused“ julgen soovitada kõigile, kes suudavad seda vaadates kainet mõistust ja kriitikameelt säilitada.

Allikas: ajakiri Oma Hobu. Avaldatud toimetuse loal.