Viimsi seikluspargis töötavad Griffin ja Dingo oskavad tööd ja lõbu lahus hoida
Koerad ja park, veel enam seikluspark, tunduvad kokku kuuluvat nagu käpad ja saba. Seda tundis ka Viimsi seikluspargi juhataja Viljar Raidmets, kui ta otsustas koerad tööle kaasa võtta. “Kui ma ise töötan kogu aeg õues, siis miks ma ei võiks koos koertega sedasama teha?” meenutab Viljar kunagist mõtet kinkida koertele õhtuse jalutuskäigu asemel terve päev puhast pargiaega.
Kuidas Dingo ja Griffini pargipäev välja näeb? Kuna tegu on aktiivsete koertega, siis algab ka nende päev suisa lendstardiga. “Kui nad autost kord välja saavad, on paar tundi metsa vahel, talitavad oma asju,” räägib peremees ja lisab, et ega koerad tegelikult väga kaugele ei lähegi.
Kui lõhnad-jäljed on läbi uuritud, sörgivad sõbrad tagasi ja võtavad kasutusele oma puhkekohad paviljonis. Joovad vett ja magavad seal mõnda aega, kui midagi erilist ei toimu. “Kui oled ise õues värskes õhus päev otsa, siis väsid ka ära. Päris õhtuks on nad sellised, et palun lähme juba koju, tahaks süüa,” naerab Viljar.
Kodused tegevused siiski ainult söömisega ei piirdu. “Kui mul pole olnud päeval aega nendega tegeleda, siis läheme õhtul koos õue. Siis saab kuulekusharjutusi meelde tuletada ja muud teha,” võtab Viljar koerte pika päeva lühidalt kokku.
Kui parki ilmub mõni võõras koer, siis eeldavad Griffin ja Dingo, et Viljar tuleb sinna mängima nagu nemadki. Mingeid territoriaalseid vaidlusi pole juhtunud, mängurõõmu aga jagatakse iga tulijaga.
Aja jooksul on koertele tekkinud oma sõbrad, kes aeg-ajalt pargist läbi astuvad. Tõsi, on juhtunud sedagi, et võõraste peale tehakse ka tõsisemaid hääli. Peremehe arvates muretsemiseks siiski põhjust pole, mõlemad koerad on tasakaalukad suhtlejad ning alati on läheduses keegi, kes neil silma peal hoiab.
Seikluspargis juhtub alati midagi. Mida koerad siis teevad? “Alguses oli küll nii, et kui metsast kostis kisa, siis nad panid kohe jooksuga minema,” räägib Viljar algajate ärevusest. Täna mõistavad Griffin ja Dingo seikluspargi hääli palju paremini. Inimesed tulevad, panevad end proovile, elavad end välja – olekski imelik seda vaikselt teha.
Teine lugu on aga siis, kui Viljar ise peab puu otsa ronima. Siis on Dingol ja Griffinil kohe valmisolek number üks! “Mõlemad kiuksuvad ja hauguvad puu all. Et kus sa nüüd lähed? Ja miks sa seal oled?” Rahu saabub maa peale alles koos peremehega.
“Kui ma ise instruktorina tööl olen, siis ma tegelen inimestega ja
koerad on sellel ajal kinni,” räägib Viljar ja lisab samas, et seikluspargi juhina on ronimist-juhendamist nüüd vähem. Tänu sellele saavad koeradki rohkem vabalt kaasas käia. 
Nagu arvata võib, koerad ise rajale ronima ei kipu. Küll aga on Griffin korra trossiga laskumise läbi teinud. See juhtus mõnda aega tagasi Otepää seikluspargis, kus Viljar varem töötas. “Ma käisin rada kontrollimas. Kõndisin mäe otsa ja Griffin tuli minuga kaasa. Tagasi tuli aga sõita trossiga, 300 meetrit õhusõitu. ” Mis siis ikka, väike terjer võeti sülle, pandi karabiin rihma külge ja sõit läks lahti. “Talle väga meeldis, kõrvad lapendasid tuules ja suu oli kõrvuni!” meenutab Viljar.
Peale ronimise saab Viimsi seikluspargis ka sünnipäevi tähistada ja seltskonnaga liha grillida. Kui aga lihatuul on korra läbi pargi puhunud, siis veab nina Griffini ja Dingo kiiresti kohale. Pargi töötajatega on kokkulepe, et keegi koeri ei toida. Aga külastajate teadmatuse kasutavad sõbrad hea meelega ära. “Nad teavad hästi, et külastajate käest ikka saab midagi,” räägib peremees Griffini ja Dingo väiksest etiketipuudusest. Õnneks pole selle pärast arusaamatusi tekkinud. Kui amps käes, jätavad koerad seltskonna omapäi ja teevad minekut. 
LOE ka seda: Kontorikoer Bree peab kirjakulleri ametit
Teatud mõttes toimib seikluspark koerte suhtes hea filtrina.
Valdavalt tulevad ju sinna inimesed, kes armastavad loodust ja loomi.
Kogu seikluspargi personal on samuti selle poolt, et Griffin ja Dingo tööl käivad. Samas ei juhtu seda päris iga päev. “Kui mul on palju tegemist, tuleb rada ehitada ja puude otsas olla või autoga ringi sõita, siis ma neid kaasa ei võta,” räägib Viljar, kuid lisab kohe, et kõigil teistel päevadel on koerad kindlasti kaasas.
Fotod: Kristina Litvjak
