Imed loomariigis! Kaheksa looma, kellel on tõeliselt hämmastavad võimed

Loomariigis on paljugi üllatavat, millest meil õrna aimugi pole. Aga vaatame lähemalt.

Maailma parim kõrgushüppaja on Aafrikas elutsev väike antiloop nimega klipspringer, kes kohastunud mägedes turnimiseks, hüppamiseks ning lisaks kõigele on ta ka meisterlik tasakaaluhoidja. Sellest ka kohalik hüüdnimi "ŕock jumper''. Ta on tõeline meisterhüppaja, kelle suhtelised väikesed jalad suudavad heita looma kuni 15 meetri kõrgusele õhku. Lisaks heale hüppamisoskusele on klipspringeritel teinegi omadus, mis neist väga erilised loomad teeb - nimelt saavad nad veeta väga hästi hakkama, sest rahuldavad oma veevajaduse sukulente ja hommikukastest rohtu süües.

Koolibrid on maailma kõige väiksemad linnud, kuid väikesele kasvule vaatamata on neil erakordselt suur söögiisu, mis tuleneb suurest energiavajadusest. Need linnukesed lehvitavad tiibu 3000 korda minutis ja 1260 korda minutis lööb nende süda. Pole ime, et nad oma "mootori" tööshoidmiseks rohkelt toitu vajavad - kuni 3500 kalorit päevas. Kui see kalorivajadus viia vastavusse inimese kalorivajadusega samas mahus, teeks see umbes 510 juustuburgerit päevas!

Jõehobu on elevandi ja ninasarviku järel Aafrika suurem imetaja. Tavaliselt võib neid leida mõnes veekogus solberdamas, kuid tegelikult on nad ka osavad maaismaal liiklejad ja võivad hea tahtmise korral isegi üsna kiiresti joosta. Vajadusel suudavad nad läbida lühikesi distantse kiirusega 18 km/h. Seetõttu oleks targem jõehobu mitte vihaseks ajada, sest kui ta juba jooksma hakkab, siis pole nalja. Tigeda jõehobuga on parem mitte kokku puutuda, sest võib juhtuda nagu selle mehega SIIN videos. Samas, võib-olla ongi jõehobudel õigus vihane olla, sest nende inimene hävitab nende asualasid ning kütib kasu saamise eesmärgil.

LOE VEEL: Need loomad on loomariigi suurimad romantikud

Inglise keeles tuntakse seda looma nime all mantis shrimp ja tegemist on lõugjalaliste seltsi kuuluva koorikloomaga, kes on meisterlik saagipüüdja. Tema ohvriteks on põhiliselt teod ja molluskid, keda ta püüab oskuslikult spetsiaalsete väljasirutatavate haarmete abil. Nende haarmete töö on nii kiire (2000 sentimeetrit sekundis), et paneb ümbritseva vee sõna otseses mõttes keema. Ning kui haare jääbki nõrgaks, teeb mullitav vesi oma töö - muudavad saagi liikumatuks või tapavad selle. Teadlased on arvanud, et kui inimesed suudaks oma käsi sellise kiiruse ja hooga välja sirutada, suudaks nad pesapalli otse orbiidile lennutada. Pole siis ime, et selliste võimetega elukas pole akvaariumipidajate lemmik, sest ta purustab ajaviiteks dekoratiivkoralle, tapab enda ümber teisi elusorganisme ja võivad purustada isegi akvaariumiklaasi.

Albatross teab, et 12-tunnised lennud on nõrgukestele. Albatrossi tiibade siruulatus on ligikaudu 4 meetrit, mis teeb neist suurimad lennuvõimelised linnud. Nende tugevad tiivad võimaldavad neil õhus liueldes läbida pikki vahemaid - päevas kuni 1600 km - kordagi tiibu lehvitamata. Selle kohta, kui palju albatross oma pika elu jooksul tegelikult lennata suudab, said teadlased aimu, kui jälgisid albatrossi nimega Wisdom, kes rõngastati 1956. aastal ning lendas oma elu jooksul umbes 4,8 miljonit kilomeetrit, mis võrdub 120 tiiruga ümber maakera.

Nagu nimest eeldada on hiidpõrnikas on putukamaailma üks suuremakasvulisemaid elukaid. Harilikult kasvab ta 15-sentimeetri pikkuseks, kuid tema esileulatuv sarvelaadne näpits võib moodustada isegi üle poole kehapikkusest. Teadlased on teinud kindlaks, et hiidpõrnikas on tõeline jõumees, kes suudab kanda oma kehakaalust kuni 150 korda raskemat kandamit. Võrdluseks võib tuua USA raskejõustiklase Paul Andersoni, kes suutis tõsta 2800 kg, mis oli tema kehakaaluga võrreldes "kõigest" 17 korda suurem raskus. Hirmuäratavale välimusele vaatamata, on hiidpõrnikad tegelikult väga rahumeelsed olendid, kes kaklevaid vaid üksteisega ning sedagi paaritumisperioodil, kui kired üle pea kasvavad.

LOE VEEL: Üheksa looma, kelle eluiga edastab inimese oma pika puuga

Vaikse ookeni lõhed omavad sisseehitatud GPS-i. Igal aastal lahkuvad miljonid lõhed ookeanist ning liikuvad mööda jõgesid vastuvoolu ujudes kudemispaika. Oma pika reisi kestel tuleb neil vältida kiskjaid ja teisi teekonnal varitsevaid ohte. Paljud hukkuvad enne, kui üldse kudemispaika jõuavad. Aga kuidas lõhed üldse leiavad üles kudemispaiga ja kuidas nad teavad, kuhu ujuda tuleb? Kaladki on targad ning kasutavad oma mälu. Teekond, mille nad läbisid väikeste maimudena jõgede kaudu ookeani, talletus lõhna järgi nende mällu ning täiskasvanuna kudemispaika suundudes leiavad nad õige teeotsa lõhna järgi üles.

Lõhed on toiduks saarmatele, hüljestele, kotkastele, huntidele ja loomulikult karudele. Karud on aga igavesed raiskajad ja jätavad üle poole söömata kalast metsa alla roiskuma. Aga õnneks ei lähe kala raisku, vaid kulub puudele ja metsataimedele väetiseks.

Puukonna külm ei kimbuta, sest tal on omadus, mis aitab külmaperioodi edukalt üle elada - ta lihtsalt külmub ise ära ja seda sõna otseses mõttes. Puukonn on võrdlemisi väike elukas, kes toitub putukatest, on oskusklik hüppaja ning peale selle oskab end kangeks külmutada. Konn täidab oma rakud glükoosi ja uurega, mis on valkude katabolismi põhiline lämmastikku sisaldav lõpp-produkt, seejärel kaevub ta lehtede alla ja jääb külma ootama. Kevadel sulab konn taas üles ning on valmis oma eluga jätkama sealt, kus see pooleli jäi.

Allikas: Upworthy