Otsid vaheldust? Veokoerte sport sobib igale aktiivsele koerale
Kohe on kevad käes ja seoses sellega on sobiv aeg tutvustada veokoerte sporti. Tavapäraselt mõeldakse selle all talvist kelguvedu, mida tehakse kelgukoertega. Kelgu ette, mille jalastel seisab kelgujuht, on rakendatatud paari kaupa koerad, kes ühiselt kelku veavad.
Tänapäeval on aga kelguveo kõrvale tekkinud palju kaasaegsemaid koeraga veo harrastamise võimalusi, milleks ei ole vaja enam tervet rakenditäit kelgukoeri. Vedu ei harrastata ka mitte ainult selleks spetsiaalselt aretatud kelgukoertega vaid veokoeraks võib olla iga aktiivne koer, kellele on vedamine jõukohane ja meeltmööda.
Traditsioonilist kelguvedu ja uusi harrastusalasid kokku võiks nimetada veokoerte spordiks, kus põhirõhk on vedamisel. Vedu võib toimuda mitmel moel. Sõltuvalt vedavate koerte arvust, toimub see kas ainult koerte jõul (kelguvedu, käruvedu) või koerajuhiga koos liikudes (koerakross).
Talispordialad
Talvel on lisaks kelguveole võimalik harrasta ka suusataja vedu. Murdmaasuuskadel koerajuhil on ümber veovöö. Selle külge on kinnitatud vetruva osaga veoliin, mis kinnitub omakorda koera seljas olevate veorakmete külge. Koer liigub ees ja veab suuskadel koerajuhti, kes suusatab ise kaasa.
Skandinaaviamaades, eeskätt Norras ja Rootsis on talvise veospordialana tuntud ka nn pulka vedu. Pulka on kelk, mida veab 1-4 koera. Koerajuht liigub murdmaasuuskadel suusatades kelgu taga kaasa, olles kelgu külge kinnitatud juba eespool nimetatud veovarustuse abil (veovöö ja veoliin).
Koerakross
Veelgi uuemad veokoerte spordialad on aga nn lumeta alad ehk alad, mida harrastatakse kevadest sügiseni. Ühe koeraga on võimalik harrastada koerakrossi ehk koeraga jooksu, kus koer liigub ees ja veab jooksjat. Ka jalgrattavedu toimub samal põhimõttel. Koer liigub jalgratta ees ja veab seda, jalgrattur aitab jalgrattal vändates kaasa. Lisaks harrastatakse ühe kuni kahe koeraga tõukerattavedu ning kahe ja enama koeraga käruvedu.
Veosport on jõukohane kõigile füüsiliselt tervetele ja aktiivsetele koertele, kes sellest tegevusest rõõmu tunnevad. Veospordialadega algust tehes tasuks lähtuda aga mõnest olulisest põhimõttest.
Vedu on koerale võrreldes vabalt ringi jooksmisega või jalutusrihmas liikumisega kordades koormavam tegevus, isegi kui veoliini teises otsas olev koerajuht hoogsalt kaasa liigub ja vedamist oluliselt kergemaks muudab.
Kuidas õpetamisega algust teha?
Kasvueas noorte koerte esmatutvus veospordiga võiks piirduga rakmete selga proovimisega ja vaid väga lühikestel treeninglõikudel vedamisega, kombineerides seda selles eas palju olulisema õpetamisega, et meil oleks tulevikus kontaktne, julge, sõbralik ja hästi käituv koer.
Koerale vedamise õpetamist on kõige lihtsam ja turvalisem alustada koerakrossiga. Koeral on seljas kas veorakmed või mistahes muud rakmed, mis lasevad tal mugavalt liikuda. Rakmete külge on kinnitatud vetruv (kummiosaga) veoliin, mis kinnitub omakorda koerajuhi ümber oleva veovöö külge.
Koos liigutakse koerajuhile sobivas tempos võimalikult mitmekülgsel maastikul, milleks on eelistatult pehme kattega teed (metsateed, pargiteed). Paljudel juhtudel arvatakse, et kui ise koeraomanikuna ei olda suurem asi liikuja ja ammugi mitte jooksu harrastaja, siis tuleks valida kohe kiirem liikumisvõimalus, näiteks jalgrattavedu või tõukerattavedu. Tegelikult on just koerakrossiga alustades kõige parem kontrollida koera ja tema liikumiskiirust, samuti õpetada selgeks vajalikud käsklused liikumise alustamiseks, seisma jäämiseks, pöörded eri suundadesse ning palju muud.
Müüt, et selleks peab olema väga hea sportlane ja kiire jooksja, kes suudab koeraga peaaegu ühes tempos joosta, ei pea paika. Koeraga samaväärset kiirust arendada pole niikuinii võimalik. Küll on aga nii võimalik õpetada koerale selgeks olulised reeglid. Alles seejärel tuleks valida kiirema liikumisvõimaluse kasuks (näit. jalgrattavedu, tõukerattavedu) aga siis juba turvalisel moel, sest koer on selleks ettevalmistatud.
Olulised punktid, mida meeles pidada
Treenimiseks ei tohiks õhutemperatuur olla liiga kõrge ega liiga madal. Kelgukoerte treenimisel ja võistlemisel lähtutakse teatud temperatuuri ja õhuniiskuse näitajatest aga oma koeraga harrastustasemel vedu tehes võiks arvestada nende ilmastikuoludega, mis teie koerale kõige paremini sobivad.
Lisaks on väga oluline, et vedu toimuks mitte liiga kõval pinnasel. Kindlasti mitte asfaldil. Pargi- ja metsarajad on selleks kõige sobivamad. Enamik koeraomanikke ei ela küll sobivate metsaradade läheduses aga tasub mõelda sobivast liikumisrajast kui vajalikust harrastustingimusest, mis peab olema täidetud, et koer endale vedades liiga ei teeks.
Koeraga metsa minnes, eesmärgiga vedu harrastada, peaks mõtlema ka sellele, et koer võiks olla eelnevalt korralikult joodetud. Vedeliku kogusest oleneb kui pikalt enne seda teha võiks. Minimaalselt tund ennem. Seejärel tuleks koeral lasta oma hädad ära teha. Kui metsaraja alguses on ka palju nuuskimiskohti, siis võiks lasta tal ka eelnevalt pisut paigaga tutvuda. Selline tegevus enne vedu on omamoodi ka soojenduseks, mis on samuti väga oluline. Võistlustasemel koertega tehakse spetsiaalseid soojendusharjutusi ja lihaseid soojendavat massaži, aga harrastustasemel piisab sellest, kui koer on korralikult tegevuseks ettevalmistatud, tehtud soojendav jalutuskäik ning vedelikupuudus ega hädad ei hakka teda vedamise ajal kimbutama.
Peale veotreeningu lõpetamist on oluline, et koer saaks juua ning tal tuleks ka olenevalt vedamise intensiivusest lasta korralikult maha jahtuda, mitte teda kohe autosse panna.
Kui veoharrastus muutub regulaarseks, siis on oluline, et treeningule järgneks ka puhkus. Kõige lihtsam on seda põhimõtet järgida nii, et igale treeningu päevale järgnev päev oleks puhkepäev. Puhkepäev sisaldab endas tavapäraseid tegevusi (s.h jalutuskäigud), välja arvatud veotreeningut.
Vanema või mõõdukat liikumistempot eelistava koeraga, kes tunneb küll looduses liikumisest mõnu, kuid ei vea kogu aeg, võiks harrastada metsaradadel matkamist, valides liikumiseks mõlemale osapoolele sobiva tempo.
