Hommik, mis algas korraliku pauguga: Zoey viib mind varsti vist hauda
"Ühel päeval viivad need koerad mind küll hauda," mõtlen alati neil hetkedel, kui tundub, et Sandy või Zoey elu jälle vaid juuksekarva otsas ripub. Tänane hommik oli üks neist. Ei olnud palju puudu sellest, et oleksime järjekordse maokeeru kahtlusega kell kuus hommikul kliinikusse tormanud. Vähemalt une sai küll kiirelt silmist.
29. oktoober, pole uurinud, mis see kuu seis täna on ega jõudnud mõelda, miks siis täna hommikul sellist äratust vaja oli, aga ju siis oli. Olin just virgumas ülimagusast ja mõnusast unest ning tundsin, et see nädal algab küll heal noodil. See hetk ei kestnud kaua. Üheainsa hetkega sai ilusast hommikust võidujooks ajaga, sest Zoey jättis selge mulje, et ta sai just nüüd maokeeru ja maokeerd on eluohtlik seisund! Maokeeruga tuleb viivitamatult kliinikusse pöörduda, sest iga minut on hinnalise tähtsusega. Kui mõne minuti liiga kaua kõhkled, võid oma koera juba kaotada.
Kujuta siis ette, kui ehmunud ma olin! Etteruttavalt võin veel öelda, et kliinikusse me seekord ei jõudnud ja koer on elus ning terve.
Kuidas see jant algas ja kuidas maokeerdu ära tunda?
Ärkasin esmaspäeva hommikul üles, ringutasin ja vaatasin aknast välja. Selle sahkerdamise peale tuli Sandy kohale ja nagu meil hommikuti kombeks on, siis sügasin ja paitasin ma järgmisena teda. See on meie igahommikune rutiin. Paid ära jagatud, tõusin voodist püsti, mille peale virgus ka Zoey. Oh, ta oli nii õnnelik, et ma end lõpuks ometi (tavapärasemast hiljem) püsti ajasin! Ta jõudis vaid mõned korrad sabatutti liputada ja allavaatava koera kombel ringutada, kui äkitselt hakkas peale selline halin ja lalin, et see kostus vist kõrvalkorterisse ka. Koer muudkui vingus, ühtegi pidi end normaalselt liigutada ei saanud, seisis püsti ja hädaldas, endal jube ebamugav ja valus olla. Ja kõht paisub, paisub, paisub nii suureks, et tundub, et koer läheb kohe lõhki!
"Maokeerd, maokeerd, appi," hakkas mul peas alarm kohe tööle. Ja siis see kõht paisus natukene veel suuremaks. See oli nii punnis, et isegi sõrmega ei saanud seda vajutada, kõva nagu korvpall ja pingul nagu trumminahk - täpselt selline, nagu makoeerule kohane.
Esimese hooga masseerisin ja silitasin koera pisut, ootasin hetke ja vaatasin, mis saama hakkab, sest see ei ole esimene kord, mil tal selline asi juhtunud on. Ühel korral olen ma temaga juba kiirabisse sõitnud. See oli veel ajal, mil elasime umbkaudu 40 kilomeetrit Tallinnast eemal. Muidugi oli tol korral tegu nädalavahetuse ja hilisõhtuse ajaga, mil kliinikutasud kõige kõrgemad olid. Kuna see oli esimene kord, mil Zoeyl selline asi juhtus, siis ma pikalt ei kahelnud. Kuna kogemust ei olnud, tormasime kohe. Kliinikusse jõudes selgus, et maokeerd see õnneks siiski ei olnud, arstide sõnul oli tegemist puhitusega, mille tundemärgid olid täpselt samasugused. Peale vaadates oli ainus vahe see, et puhituse puhul läheb see seisund päris ruttu mööda, kuid maokeeru puhul operatsioonist ei pääse. Maokeerd on üliohtlik seisund.
Sellist janti on Zoey mulle paar korda veel korraldanud, kuid alati peale sööki. Kuna ta on tohutu õgija, siis ahmib ta koos toiduga endale niivõrd palju õhku sisse, et need puhitused on kerged tekkima. Tavaliselt möödub see ebamugavus tal siis ühe korraliku krooksuga ja kõht ei lähe kunagi nii punni, et seda isegi ühe näpuga vajutada ei saa. Hoolimata sellest, et meil on isegi spetsiaalne söögikauss, mis ei võimalda tal niiviisi õgida, on neid puhitusi paaril korral ette tulnud ja iga kord võtab ikka väga kõhedaks küll. Ta on selle paari aastaga nii osavaks muutunud, et ta jõuab isegi oma spetsiaalsest kausikesest kõik krõbinad enne kinni püüda, kui Sandy tavalise toidukausi tühjaks teeb. Tuleb vist kaussi vahetada.
Tänane hommik oli teistsugune, sest ta ei olnud söönud. See panigi mind kõige enam muretsema. Kõik oli täpselt nii nagu maokeeruga olema peaks. Koer oli rahutu, vingus, hädaldas, proovis erinevaid asendeid, proovis ette kummardada, ähkis ja oli täiesti iseendaga täiesti hädas. See vaatepilt on päris õudne ja maokeeru puhul on iga minut arvel. Sinu reageerimiskiirusest sõltub koera elu. Ainus lohutus on see, et kui koer on silme all, siis märkamata see küll ei jää.
Mina ütlen, et iga asja puhul on alati hea kliinikust nõu küsida, siis on endal süda rahul ja midagi ei jää kahe silma vahele. Kuna maokeerd on tõesti üliohtlik seisund, siis pole pikalt mõtlemiseks aega ja kui tõesti tundub, et nüüd ongi maokeerd, tasub kliinikuga ühendust võtta juba sinnapoole teel olles.
Minu koertel maokeerdu olnud ei ole ja omast kogemusest võin väita, et kui tegu on puhitusega, siis möödub see umbes samal ajal, kui ma rahakotti ja autovõtmeid otsin. Niisama oodata ja jalga kõlgutada ei ole mõtet. Kui on kahtlus, tegutse kohe. Kui oled püksid jalga saanud, autovõtmed taskusse pannud ja rahakoti üles leidnud, siis vaata koerale uuesti otsa. Kui selle aja jooksul on tema kõht pehmenenud ja tema ebamugavus selgelt taandunud, siis ei ole see maokeerd, aga see ei tähenda, et võiksid nüüd muretult tööle minna. Igal juhul võta kliinikuga ühendust ja räägi juhtunust, küsi arsti arvamust, mis antud hetkel kõige targem teha oleks. Võib-olla soovitab ta siiski kliinikusse sõita.
Meil toimus kogu see jant täna hommikul umbes ühe minuti jooksul ja ma arvan, et kahe minutiga olime juba õues ja ma valisin loomade kiirabi numbrit. Selleks hetkeks oli Zoey seisund juba nii palju paranenud, et ma sain aru, et tegemist oli järjekordse puhtiusega. Tema kõht oli oluliselt pehmem juba siis, kui ma jopet selga panin ja õue läksin. Arstile helistasin igaks juhuks ja nüüd ma siis jälgin oma Zoeyt. Vaatan, mis ta teeb. Kui see asi peaks korduma, on selge, et sõidan kliinikusse. Igal juhul sai täna hommikul une küll kiirelt silmist.
