Kas mäletad Leemeti abipalvet? Hoiukodu elab meie seast lahkunud Leemeti kaotust raskelt üle
Septembrikuu lõpus palusime Sinu abi, et kinkida MTÜ Pesaleidja hoole all olnud Leemetile elupäevi juurde. Tema päevad olid loetud, sest eelmisel aastal avastati sel eakal kassil diabeet ja moodustis sooles. Sealt edasi hakkas Leemeti elu vaikselt allamäge minema ja tänseks on Leemet meie seast kahjuks lahkunud. Hoiukodu, kus kass viimased poolteist aastat oli, pühendas Leemetile ka Facebooki postituse.
Kallis Leemet!
Sinu ja minu ühine elutee algas õite veidralt ja rohmakalt. Sul oli palju huvilisi ja meie kokkupuude pidi jääma lühikeseks. Tegelikult Sa mulle väga ei sümpatiseerinudki alguses. Tead ju küll, mulle meeldivad ikka need metsikud ja rääbakad, keda keegi teine ei taha. Sina olid aga ülisõbralik ja väga populaarne. Ühelgi minu hoolealusel pole nii palju huvilisi olnud. Valisimegi Su hoiukoduga koos Sulle 2 head kodu välja. Nendega Sa tutvuda ei jõudnudki. Arstionu diagnoosis Sul diabeedi. Sealtmaalt algas meie ühine seiklus. Sinu hoiukodu ei saanud Sind süstida. Algas meie elu 12 tunni kaupa. Sa tead, et Sa poleks võinud valida hullemat hetke minu ellu tulla. Mina olin 3 päeva pärast välja kolimas oma eelmisest elukohast ja sõbrannade juurde koos kassiga ma ööbima ei saanud minna. Olime koos kodutud. Sa tead, et see oli üks parimaid möödavedamisi mu elus. Ma kirjutasin suures mures oma vastavastatud poolõele, kellega me ju ei suhelnudki. Kolisime koos mu õe juurde hoiukodusse. Tänu Sinule, Leemet, on mul nüüd suur pere. Ja Sa tead, et Sina kuulud sinna!
Koos Sinuga saime me peale pere endale ka tohutul hulgal sõpru ja isegi fänne. Noh, fännid said küll Sina. Me käisime koos kassinäitusel, kus said uhke 7. koha ja isegi karika. Me oleme koos sotsialiseerinud ja kodud leidnud paljudele metsikutele kassilastele. Me oleme koos terve Eesti läbi reisinud. Me oleme koos laagris käinud ja suvitanud. Ma õppisin vere peale mitte ära minestama, insuliini süstima ja ärkama, kass näos lebamas. Me kolisime koos päris mitmeid kordi, aga kuni Sina olid minuga, oli ju igal pool kodu. Ma tean, et ilmselt teadsid Sina palju ennem kui mina, et nii peabki olema – Airike ja Lemps. Tegelikult vist teadsid seda kõik, kes teadsid meid. Ikkagi on mul super uhke tunne öelda nüüd ametlikult, et Leemet oli minu kass. Me olime täitsa ametlik pere.
Aitäh Sulle, mu armas Lemps! Ma ei tea täpselt, kuidas ilma Sinuta edasi minna, aga aitäh, et olid just minuga 1,5 aastat. Sa olid täiuslik! Kerget käppa, mu väike kangelane!
Leemeti minevik oli teadmata, kuid sellest hoolimata oli see temast teinud südamliku ja malbe kassi. Leemet oli leebe ja inimeste vastu hell. Ta uskus inimestesse, inimeste headusesse ja armastas palavalt kõiki, kes õrnalt oma käe tema poole sirutasid. Ta oli tänulik iga minuti eest, mis talle pühendati ja kindlasti oli ta tänulik iga annetuse eest, mis talle tehti. Leemet ei nõudnud kelleltki palju. Tema silmad lõid särama ainuüksi väikesest maiuspalast ja puhtast liivakastist. Leemet teadis, mis siin elus tähtis on. Ta oskas märgata ja hinnata igat pingutust, väikseid detaile, mis tema heaks tehti. Kindlasti juhtis ta ka oma hoiukodu perenaise õigele teele. Võib-olla see kõik oligi tema ülesanne siin elus?
Loe Leemeti kohta lisa SIIT.
