Hingedepäeval mineviku radadel: esimesel koeral on hinges alati väga eriline koht

Hingedeaeg on vägev, kuidagi võimas aeg, mis kutsub austusega kõike olnut meenutama. Olgu need möödunud hetked kurvad või rõõmsad, kõik nad on omamoodi ilusad. Neil on oma tähendus, neil on rääkida oma lugu ja kindlasti mõjutavad need ka meie olevikku ja tulevikku. Neid kõiki on olnud vaja. Hingedepäeva blogipostituse tahan ma pühendada oma esimesele koerale, kelle traagilise õnnetuse tagajärjel kaotasin. Tahan Sulle rääkida lugu, kuidas see kõik juhtus.

See hingedepäev viis mind täna hommikul taas Paldiskisse Pakri poolsaare tippu. Varasemalt ei olnud mul selle kohaga mitte mingisugust sidet, kuid viimased neli aastat on sel kohal olnud minu jaoks sügav tähendus. Ikka ja jälle avastan end sellele paigale mõtlemas ja neil hetkedel, mil ma end kokku võtan ja sinna ka sõidan, olen iseendale alati väga tänulik, sest ma avastan igal korral, kuivõrd hästi seal käimine mulle mõjub. Vaikselt on see saamas juba omamoodi traditsiooniks - hommikune jalutuskäik koertega, koerad koju, asjad kokku, autosse, sõit Paldiski ja ülejäänud tööpäev Ott & Matilda kohvikus Laulasmaal. Mulle meeldib linnast eemal olla. Mõte puhkab. Hing puhkab. Hea ja rahulik on.

Hingedepäeva blogipostituse tahangi ma sellele erilisele kohale pühendada. See postitus ei saa olema mitte Sandyst või Zoeyst vaid hoopis ühest teisest koerast, kel on minu südames väga eriline koht. See postitus saab olema Pätust. Tegelikult oli tema nimi Volfrad Brigitt Alatariel. Ta oli inglise kokkerspanjel, kes elas minuga 10 imelist aastat. Ta oli minu esimene koer, seega kindlasti ka väga tähenduslik koer.

Oh issand, ta tegi koos minuga absoluutselt kõik läbi! Ilma temata ei oleks ma see, kes ma olen, sest Pätu oli minu kõrval kõik need olulised aastad, mil väikesest lapsest sirgus enam-vähem täiskasvanud neiu. Tema oli see, kes viis mind loodusesse ja õpetas seda austama ning armastama. Tema oli see, kes viis mind kokku tohutu hulga imeliste ja tähenduslike inimestega, kes tutvustas mulle koerandust ja kes õpetas mulle, mida tähendab teiste eest hoolitsemine. Me olime tiim. Mina ja minu koer - alati koos, alati üksteise kõrval. Ta oli imeline koer ja väga paljut tema juures oskan ma alles tagantjärele hinnata.

Nüüd on see koer minu südames. Siin on tal eriline koht ja seda ei saa meilt õnneks keegi ära võtta. Ma tean, et ta on minuga, toetab mind rasketel hetkedel ja elab kaasa rõõmsatel hetkedel. Ilmselt on ta mõnes mõttes ka praegu minu teejuhiks ja tugipunktiks, oskaks ma teda vaid kuulata. Pakri poolsaare tipp jääb alati kohaks, mis meid ühendab ja kus ma tunnen temaga erilist sidet. See on ilus koht, väga ilus. Me ei olnud seal varem kunagi käinud. Ma ei tea, miks too jalutuskäik meie viimaseks jalutuskäiguks jääma pidi, kuid ju see pidi siis nii minema. Tagantjärele mõeldes oli see tegelikult vägagi tähenduslik jalutuskäik.

Kuidas see kõik juhtus?

Mina ja Pätu - me olime üks tiim, alati koos ja alati tegudel. Siis, ühel ilusal päeval kohtasin ma oma tulevast elukaaslast ja alates sellest hiliskevadisest päevast jagasin ma oma südant nende kahe vahel. Muidugi ei jäänud Pätul see märkamata. Olgugi, et ta oli mu elus väga tähtsal kohal, vahel võib-olla liigagi tähtsal, ei saanud ta paratamatult enam nii palju tähelepanu. Ja see ei meeldinud talle. Oi, ta oli äge sell, küll ta siis keeras mulle igasuguseid krutskeid kokku, näiteks varastas köögikapilt süüa, tükeldas mõne vihiku ära või vaatas altkulmu otsa, kui keset ööd koju hiilisin! Selle hetkeni oli Pätu harjunud, et ta ei pidanud mind mitte kellegagi jagama, kuid asjaolud muutusid. Olgugi, et me käisime ka kolmekesi väga palju ringi, võttis tal see harjumine aega.

Tema silmis oli eriline helk. Mäletan, et tema pilgust peegeldus puhas rõõm ja usaldus. Meid ühendas mingi uskumatu side, hoopis teisel tasandil kui varem.

Nii uskumatu, kui see ka poleks, võib-olla on see mingi minu alateadvuse poolt mängitud trikk, kuid too jalutuskäik seal Paldiskis oli tähenduslik. Mäletan, et vaatasin sellele koerale otsa ja nägin tema silmis midagi. Seal oli mingi eriline helk, ka tema käitumine oli teistsugune. Üle pika aja oli ta taas kuidagi kerge sammuga ja hinges vaba. Ta oli entusiastlik ja lustlik. Mäletan tema pilku, ta vaatas mulle otsa ja sealt peegeldus puhas rõõm ja usaldus. Meid ühendas mingi uskumatu side ja seda hoopis teisel tasandil kui varem.

Tagantjärele olen ma mõelnud, et see pidi olema hetk, mil ta leppis viimaks ometi sellega, et minu elus oli peale tema nüüd keegi veel. Enam ei olnud me kahene tiim, vaid nüüd oli meid kolm - mina, minu elukaaslane ja Pätu. Võib-olla oli too jalutuskäik hetk, mil midagi muutus, algas uus peatükk. Ma ei vajanud Pätut enam sellisel moel nagu vajasin teda enne, kui olin üksinda. Pätu asemel oli minu kõrval nüüd keegi teine - minu elukaaslane. Sellega sai Pätu ülesanne täidetud. Võib-olla sai ta seal Paldiskis viimaks aru, et minu ja minu elukaaslase vaheline side on tõeline. Ma olin astunud olulise sammu ja liikunud oma eluga edasi. Pätul ei olnud vaja mind enam sellisel moel toetada kui varem, vaid nüüd oli tal aeg edasi minna ja aidata kedagi teist, kedagi, kes vajas teda rohkem kui mina. Sel päeval sai elukaaslasest minu uus partner ja tugipunkt. Pätu jättis hüvasti ja läks.

Ta oli täiesti terve 10-aastane koer, kes kukkus Pakri poolsaare pankrannikul muru sees haigutavasse lõhesse. Keegi ei saanud teda sealt enam välja ja sinna ta ka jäi. Too aprillikuu nädalavahetus, mil see juhtus, oli õudne. Mäletan, et kohe, kui ta sinna kukkunud oli, mõtlesin, et siit me teda enam välja ei saa. Lõhe oli täpselt nii lai, et sinna kukkus koer, võib-olla oleks komistanud ka laps, kuid täpselt nii kitsas, et sinna ei mahtunud ükski täiskasvanu. See oli jube hetk. Pätu niutsus, kuid mulle tundus, et õnneks mitte valust, vaid pigem andis ta märku, kus ta on ja palus lihtsalt abi, et keegi ta sealt välja aitaks. Lõhe oli aga nii sügav, et nägin vaid hetke, mil ta sinna kadus, kuid seda, kuhu ta lõpuks maandus, ma enam ei näinud.

Nüüd on sellest möödas mitu aastat ja minu elu on hoopis teistsugune. Nüüd on minu kõrval Sandy ja Zoey, kuid ka toonase elukaaslasega on meie teed lahku läinud. Õnneks jääb see hetk meid alati ühendama, sest see, millisel moel ta mind tol nädalavahetusel toetas, kuidas ta minu jaoks olemas oli ja mida kõike ta koera päästmiseks tegi, see oli uskumatu! See õnnetus juhtus laupäeva hilisõhtul (alati juhtuvad õnnetused ju nädalavahetusel), kuid sellest hoolimata sõitsid Pakri poolsaare tippu kohale loomaarst, terve meeskond tuletõrjujaid koos spetsiaalse varustuse ja autoga, kohale tuli isegi kopp ja järgmisel päeval ka alpinist! Kõik need inimesed ajas kokku tema. Reageerimisvalmis oli isegi teemantpuurimist teostav ettevõte! Hoolimata looduskaitseseadustest ja kaitse all olevast pankrannikust, andis ka Paldiski linnavalitsus oma nõusoleku teha kõik selleks, et koer sealt lõhest päästa. "Elusolendid ennekõike, alles seejärel loodus," - umbes nii kõlas nende vastus.

Sellele nädalavahetusele tagasi mõeldes ei suuda ma siiani päris lõpuni uskuda, mida kõike ta minu koera aitamiseks tegi. Kogu see brigaad sõitis ju nädalavahetusel Paldiskisse kohale! Tasub veel ära mainida seda, et seal poolsaare tipus polnud need mõned aastad tagasi isegi normaalset telefonilevi. Ja tegelikult oli ju tegu vaid ühe koeraga. Kõigist neist püüdlustest hoolimata, ei õnnestunud kahjuks mitte kellelgi seda koera sealt lõhest kätte saada. Sinna ta jäi ja on seal ka tänasel päeval. Aga oma toonast elukaaslast austan ma kõrgelt. Ma ei unusta kunagi seda, mida ta minu heaks tegi ja kuidas ta mind toetas. Elus ei ole väga palju selliseid inimesi, kes oleks valmis midagi taolist tegema. Tema oli see, kes minuga seda sündmust jagas ja ainus, keda ma tol hetkel endale ka lähedale lasin. Tema oli see, kes kindlasti aitas mul juhtunuga leppida.

Koera kaotus oli raske. Alati on see raske, kuid eriti raske on see siis, kui koer ei ole lihtsalt koer, vaid lemmikloom ja parim sõber. Pätu oli minu hingesugulane. Ta oli alati minu kõrval ja ma pühendasin talle väga suure osa oma elust ja oma ajast. Elasin tol ajal veel kesklinnas, kuid meie tavapärased jalutuskäigud kulgesid vabalt kesklinnast jalgsi Pirita taha lõppu ja tagasi kesklinna. See annab aimu, mitu tundi me päevas üksteise seltsis veetsime. Nädalavahetuseti sõitsime tihtilugu rongiga Kõrvemaa metsadesse seiklema ja tegime üleüldse igasugu pulli. Treenisime, võistlesime, matkasime - kõike tegime. Kõike tegime koos. Sellise sõbra kaotamine on raske. Ma ei olegi seda mälestust kunagi sellisel kujul kirja pannud, kuid tänane hingedepäev tundus just selleks sobivat.

Kuidas sellise kaotusega toime tulla? Ega tegelikult ei oskagi öelda, mis see kõige õigem variant on. Mina võtsin endale uue koera juba enne, kui karvarullid toanurgast kaduda jõudsid. Uus koer aitas mind edasi, sundis liikuma ja sundis kodust välja minema. Pätul oli minu elus niivõrd suur roll ja ilma temata haigutas seal tühi auk. Sandy oli see, kes selle jälle täitis. Ka tema nimi oli kuidagi sobiv, kennelist Peak River võetud austraalia lambakoer, kelle nimi oli Bring me Sunshine. Tema lustlik iseloom ja väga chill elusse suhtumine oli täpselt see, mida ma vajasin. Nagu nimigi ütleb, oligi tema see päikesekiir.

Pean tõdema, et tegelikult ei mäletagi ma päris täpselt aega, mis Pätu surmale järgnes. Mäletan pidevaid paanikahoogusid ja šokki. Mäletan vaid põgusalt seda tunnet, mis mind valdas ja mäletan, et see pidi vist ikka väga jube olema. Võib-olla mu aju blokeerib juhtunut? Pätu oli 10-aastane, täie tervise juures olev koer, kui see kõik juhtus. Alles eelmisel päeval käisin ma temaga loomaarstil, kes isegi üllatunud ilmel tõdes, et selle 10-aastase kokkeri tervis oli 100% korras. Ainult hammaste hoolduseks broneerisime aja. Sinna me ei jõudnudki. Pätu suri 2014. aasta aprillikuu lõpus.

Kindlasti ei ole kohe uue koera võtmine alati kõige parem idee, kuid mina ei oleks vist teisiti suutnud. Võib-olla oleks pidanud kõik need leina etapid kogu oma valus järjest läbi tegema - ei tea, kuid ma arvan, et toimisin õigesti. Sandy aitas mul edasi liikuda ja ju oli siis Pätul aeg minna. Igal juhul jääb ta alati minu südamesse ja süütan temagi auks täna küünla. Tee seda sinagi, kui oled mõne oma lemmiku kaotanud.

Lemmiklooma kaotuse kohta võid lähemalt lugeda veel SIIT.