Ma ei tahtnud temast kaua kirjutada, kuigi see loom on väärt tervet raamatut. Tundsin, et annan sellega ära meievahelist sidet ja energiat. Kui ta oli eelmise suve teises pooles tõsiselt haige, siis mõistsin, et pean teda eriliselt hoidma, et ta võiks veel elada ja oma kassitegusid teha. Nüüdseks on ta terve nagu purikas juba pikemat aega. Tema on minu väeloom ja hingehoidja. Sõber ja ainus mees siin ilmas, kes minust päriselt aru saab. Saa tuttavaks — Sass, 15-aastane isane kass, kel täna sünnipäev.

Kass, kes näeb

Sassil on eriline pilk. Jah, vahel ta suigatab oma silmad vidukile, kui ta ei viitsi eriti sinuga tegeleda, aga mitmeid kordi olen tabanud teda sellelt, et ta vaatab mulle pärani silmadega otsa. Paljud kassid pööravad pika vastujõllitamise peale pilgu ära, tema mitte. Sassi pilk puurib sinust läbi, justkui öeldes “Ma tean, mis toimub, ära üritagi!”. Tal on teinegi pilk, mis ei vaata sulle otsa, vaid millimeeter su silmadest mööda. Taipasin, et ta näeb midagi, mis on minu ümber. Midagi, mida ma ise ei näe. Võibolla on see minu esivanemate ring, mu aura või muud energiad, mida ainult kassid suudavad näha. Kass on nõialoom, nõidloom. Mäletan, kui mind tabas üks elu kriis teise järel, siis ta vaatas kuidagi eriti tihti minust sedasi veidi mööda. Tundsin, et peale tema, füüsilise olendi, on minu ümber veel keegi, keda ainult tema näeb ja tunnetab. See tekitas turvalise tunde. Kassi pilku ei maksa alahinnata.

Kass, kes hoiab

Ta ei ole mind kordagi silmist lasknud. Mul on veel kaks kassi ja nemad ei ole sellised. Kui neil tuleb uni, puhkamiseaeg, siis nad kukuvad külili just sinna, kus neile parasjagu meeldib. Sass aga sätib end alati minu lähedale või lausa peale. Kui istun arvuti taga, siis ta teeb kõigepealt ringi ümber mu tegemiste, laua pealt ja tooli peal ka, kuniks leiab koha, kus tal on mind kõige parem silmas pidada. Lisaks otsib ta minu asju, mille peal vedeleda. Sall, kampsun või muud riided, mis on jäänud kuskile laiali, on tema lemmikplats minu jälgimiseks. Olen mõelnud, et võibolla saab ta nende esemete kaudu tuge omakorda ka minult. Sest kellegi teise asjade peal ta sedasi ei lama.

Me vaatame Sassiga koos filme, me loeme koos raamatuid, me isegi teeme koos süüa.

Ei maksa arvata, et kui kass läheb sinu mehe sülle, et siis see tähendab, et ta kuidagi hoiab seda meest. Mõnikord võib see nii olla, aga ma olen tähele pannud, et mehe sülle läheb naise kass sageli ainult ühel juhul. Et naist kaitsta ja meest tagasi hoida. Ta võtab mehe süles lamades enda peale jube palju — võibolla ta ise ei tajugi, mida, aga mina tundsin, et kui kass lamab mehe peal, siis ta aitab sellega mingit kanalit rajada minu ja mehe vahele, et mees võiks mind mõista ja hoida. Kass ei tahtnud mitte parimat meile mõlemale korraga, vaid tegutses nii, et mina tuleksin sealt hinge kraapimata välja. Kassid on ju naiste loomad eelkõige.

Kass, kes usaldab

Eelmisel suvel jäi Sass tõsiselt haigeks, päris esimest korda terve oma pika elu jooksul. Kõigepealt võttis ta kõvasti alla — seda hakkas ta tegema siis, kui ma lahutasin oma abielu. Sass otsis mu eksmeest kodus taga, käis ja kondas ja mõnda aega panin ma tema salenemise selle arvele. Ju tundis, et mingi suur tükk on minust ära kistud ja selle peab üles leidma. Aga siis, peaaegu aasta pärast lahkuminekut juhtus nii, et kui ta jõi vett, siis nägin, kuidas samal ajal sirises tal tagantotsast põrandale ja ma sain aru, et asi on nüüd tõsine. Loomade kiirabis tehti uuringud ja kaks oppi. Ta kuseteedes oli suur kivi. See oli õudne, sest esimese järel ei antud loomale üldse lootust, et neerud hakkavad üles ütlema ja näidud on kehvad. Muidugi, alguses üritasid nad seda kuidagi muudmoodi kätte saada, enne kui said aru, et kivi tuleb lihtsalt välja opereerida. Kui sa teaksid, kallis Sass, et ma otsisin isegi sulle meie aias matmispaiga… See oleks olnud maranapõõsa all, mis sulle palavatel suvepäevadel alati varju pakkus.

Kahe opi vahel sain looma korraks koju. Ta oli päris hädas. Mees ju! Õnneks läks teine opp ilusti ja segaja saadi tema kuseteedest välja. Sass oli minu peale solvunud — et mis mõttes, naine, sa mind niimoodi solgutad. Rohud, värgid, opid, mees saab ilma ka ju! Ta keeras mulle demonstratiivselt selja, kui teda transpordikasti võrede vahelt paitada üritasin.

Sass sööb alati esimesena ja teised loomad aktsepteerivad seda.

Tol hetkel ma võtsin üle ja tegin, nagu vaja, sest muidu oleksin ma temast lihtsalt ilma jäänud, ja seda ma ei suutnud omale üldse ette kujutada. Mu elu oli tolleks hetkeks olnud üks mõõn teise järel — isa surm, laste kodunt minek, vanaisa surm, abihoone põleng, lahutus. Kriiskasin oma sõbrannale, kes on muu hulgas selgeltnägija, et millal see kõik ükskord lõppeb — ta ütles, et see, mis Sassiga toimub, on viimane. Tal oli õigus. Aga mida ma ei taibanud tol hetkel, et nendest mõõnadest oli Sassi haigestumine ja terveks saamine minu jaoks kõige selgem — et kui ma nüüd ei ole tema jaoks, siis lõppeb asi väga halvasti. Ma sain täpselt aru, mida ma pean tegema, et tal oleks hea olla. Ma panin käiku kõik, mida ma oskasin teha, et tal oleks hea. Peale rohuandmisgraafiku ma rääkisin oma loomaga, küsisin talt, otsisin pilgust vastuseid, ja ta vastas, ta usaldas ennast minu hoolde, sest nüüd nägi ka tema, et mina temast ei loobu — tema oligi minu jaoks tol hetkel kõik. Jumalik loom, kes juhtis mind tegutsema.

Kass kui väeloom

Olles ise vaimsete praktikate fänn, tean, et mul on mitu väe- ja tootemlooma. Ja kuigi pole ühelgi seansil mulle ennustatud just kassi väeloomaks, siis on mu kodune Sass just nimelt see. Väeloom on väeloom siis, kui sa muu hulgas ka tunnetad selgelt tema kohalolu ja seda, et ta valvab. Olgu ennustatud või mitte. Sassi väekus seisneb tegelikult selles, et ta valvab perimeetrit ja tuleb enne appi, kui ma isegi kutsunud olen. Väeloomad istuvad kuskil, kus nad näevad ja saavad jälgida mängu. Aga nad ootavad kutset. Kui ma aga vaatan, kuhu Sass end minu juuresolekul asetab, siis puhkehetkel, jah, lähedusse, aga kui on vaja valvata, siis nii, et tal on näha kogu ümbrus. Nagu lambakoer! Ja seda ammu enne seda, kui mul mingi probleem tekib. Ma olen hakanud isegi jälgima meid kahte — kui tema sätib end perimeetrile, siis kas mind tabab mõni jama. Sass tunnetab ette, et ta peab kaitsele asuma ammu enne, kui mina sellest aru saan, et ma kaitset vajan.

Kui tema perimeetrit segatakse, läheb ta jube närvi. Kui ma käin duši all, siis vannitoa uks, mis mõistagi on sel ajal kinni, häirib teda väga — see kisa, mis ukse taga hakkab, on üks suuremaid, mida ta teha mõistab. Ta saab aru, et tema inimene läks kuskile, kus tal puudub sedasi kontroll ta üle. Kui ma teen vahel ukse lahti, siis pole tal südame rahustuseks õieti aga muud vaja, kui käia vannitoast lihtsalt läbi umbes sellise pilguga, et “selge, pesid, okei, oled nüüd puhas, ja muide õhk siin on ka puhas!”. Väeloom on nagu turvamees.

Kass kui boss majas

Me vaatame Sassiga koos filme, me loeme koos raamatuid, me isegi teeme koos süüa. Filmide vaatamine käib nii, et ma panen Netflixist midagi peale ja loom lihtsalt ronib külje alla kaadrite liikumist passima. Kui film tõotab tulla igav, siis sellest saab tema mõistagi varem aru kui mina. Kui ta näeb näiteks, et enne magamaminekut ma ei jaksa tegelikult raamatut lugeda, kuigi olen selle kätte võtnud, siis ta magab mu kõhu peal ammu enne, kui ma esimesed read olen väsinud peaga kokku veerinud. Kass teab lihtsalt asju ette, tuleb teda ainult jälgida.

Ei ole nii, et kassid kõik on kole uudishimulikud. Osa rohkem, osa vähem. Ja Sass pole mitte uudishimulik, vaid talle meeldib olla lähedal ja koos. Kui ma teen süüa, siis ta on alati köögis. Siin tuleb au anda ka meie pere noorimale kassile, Miule, kes passib ka alati köögis. Kui ma aga hakkan kana toidutegemiseks ette valmistama, siis on kohal kõik kolm — Sass, Miu ja Kusti. Nad teavad, et sealt kukub neile alati midagi. Sass on neist kolmest kõige vanem ja selgelt boss majas — tema saab esimesena, ja kui juhtub, et ma meeltesegaduses panen kellegi teise kaussi enne kui Sassi omasse, siis korraldab ta asja ise nii, et ta lihtsalt sööb selle esimesena ära, olgu tema oma kauss või mitte. Ja teised loomad aktsepteerivad seda.

Sass, olles tõesti juba soliidses vanuses, ei viitsi noorematega sammu enam pidada. Tema väärikas tuppatulemine (nad on kõik õueskäijad ja suviti lausa õueloomad) natuke manitseb ka teisi vähe aeglasemat sammu võtma. Ja kui keegi tormab temast mööda, siis ta lajatab talle käpaga, justkui kamandades korrale.

Miu (vasakul) ja Sass (paremal)

Ma elan olude sunnil nüüd eemal ja kassid on kõik mu vanas majas, kuhu kolis mu tütre pere. Ma poleks eal arvanud, et ma igatsen oma Sassi nii väga. Tunnen, et suur tükk jäi vanasse majja maha ja just selle looma näol. Teisi kasse igatsen muidugi ka, aga mitte sellisel moel. Ma arvan, et Sassgi igatseb mind. Sest mille muuga seletada tütre saadetud pilte sellest, kuidas Kusti toetab Sassi. Sass ja Kusti on hakanud pärast minu lahkumist sealt majast koos magama. Noorem loom on pannud käpa Sassi käpa peale ja toetab teda tema kurbuses. Need on haledad pildid. Ma võin küll mõelda, et mis see siis ära ei ole — ilma oma kassita elada, aga kes teab, see saab aru. Ta on osa minust ja jääb selleks alati. Ka mina olen osa temast — ta on end minu loomaks kutsunud.

Sass saab täna 15-aastaseks ja ta me oleme koos läbi elanud kõik, mis ühe naise elus ette tulla saab — matused ja laulupeod, suured ulgumised ja rõõmuhetked ning ma saan seda kassi usaldada — ükskõik mis, tema on ja jääb. Ma usun, et me elame varsti jälle koos.

Tekst ja fotod: Ruth Mägi