Perre sünnib laps: kas koer võib tunda armukadedust ja kuidas ennetada probleeme?
Muutuvas koduses situatsioonis jääb koer veidi kõrvale. Seoses sellega kardetakse ühest küljest oma senisele truule sõbrale haiget teha ning teisalt arvatakse, et armukadedaks muutuv koer võib last rünnata. See on temaatika, mille puhul koera suurus ei ole isegi oluline. Ka väikse koeraga võivad seostuda suured mured. Inimesed kipuvad ekslikult arvama, et koer on lapse peale armukade. Sellisel kujul armukadedust, nagu tekib inimestel, koer ei tunne.
Mõeldes, et koer on armukade, me tegelikult üritame koera mõelda inimeseks ja omistada talle inimlikke tundeid. Tegelik taust on küll armukadedusega natuke sarnane, kuid oma sügavama sisu poolest hoopis midagi muud. Et olukorda paremini mõista, kirjeldaksin olukorda koera vaatevinklist vaadates. Senine elu on olnud koerale üsna stabiilne ja kindlate reeglitega. Väljakujunenud rutiinis teab koer hästi oma kohta ning positsiooni.
Koerale sobib rutiin, sest see moodustab tema igapäevase elu turvalise raamistiku. Koer teab väga hästi, et kui peremees koju saabub, siis alustuseks ta suhtleb kohe oma neljajalgse sõbraga ning siis läheb temaga jalutama. Lisaks sisaldab päev tubli annuse muid tegevusi ja mängu. Hilisõhtu aga on see osa päevast, kus saab minna ja pea perenaisele sülle panna ning ta silitab seda pikalt ja mõnusalt. Nii on jätkunud juba pikka aega ning see ongi koera jaoks tema elu.
Nüüd ilmub kodusesse karja juurde üks liige ning tema tulekuga pööratakse kogu kodune maailm segi. Enam ei suhtle koju jõudev peremees esimesena koeraga, vaid ruttab seda uut liiget vaatama. Sellega venib pikemaks ka jalutuskäigu ootus. Kahjuks on jalutuskäigud lühemaks muutunud ja kodune mäng peaaegu kadunud. Võimalust pead perenaise sülle panna aga pole enam olemaski, sest perenaise süle on hõivanud hoopis keegi teine. Arusaadavalt toob selline elumuutus koera jaoks kaasa üsna kõva annuse stressi.
Esiteks muutub imelühikese ajaga suur osa kodustest reeglitest ja tõekspidamistest, mis siiani olid nagu kivisse raiutud, teisalt saavutab kodusesse karja saabunud uus tulija kohe oluliselt kõrgema positsiooni kui koer. Siinkohal tõstavad kindlasti kohe häält need lugejad, kes toetuvad uuematele hundiuuringutele, millest lähtuvalt hundikarjas pole positsioone, vaid on nagu perekond, ning ütlevad, et koer elab ka koduses elus nagu peres ja mingitest positsioonidest pole mõtet rääkida.
Jätame taas hundid sinnapaika ning läheme inimeste juurde. Oletame, et te olete tööl oma valdkonnas kõige edukam. Ülemus mainib seda vähemalt korra nädalas. Selleks tuleb ta spetsiaalselt teie juurde, vestleb teiega ja mainib, et te olete nagu firma kandetala, sest teie töö kvaliteet ja hulk ületab kõigi teiste oma. Ilmselgelt teeb selline ütlemine teile rõõmu ja muudab tuju heaks. Nüüd saabub firmasse uus töötaja. Ta käib väga uhkelt riides, on veidi ülbe olekuga ning tundub kohe esimesest päevast peale natuke ebameeldiv. Muidugi tekitab see peas mõtteid, et miks küll selline nõid meile toodi? Meil oli enne ju nii mõnus ja kodune firma, kus kõik said kõigiga hästi läbi. Läheb mööda mõni nädal, ning ülemus ei tule enam teie laua juurde, vaid suhtleb oluliselt rohkem uue töötajaga. Senine rõõmustav osa teie tööelust kaob.
Oletame nüüd, et uus töötaja on täpselt sama tasemega ning ka täpselt sama palgaga, teisisõnu, ta ei ole teist positsioonilt kuidagi üle. Täiesti selge, et see, mida te tunnete, ei ole ju armukadedus. Te lihtviisiliselt vihkate uut töötajat, sest kuigi ta on nõme mutt, tõusis ta ülemuse silmis justkui teist kõrgemale positsioonile. Kuigi seda ei ole kuskil kirjas ning midagi ei saa otseselt paberil tõestada, olete teie oma koha firma positsioonihierarhias kaotanud. Te olete kaotanud väga suure annuse tähelepanu. Te olete masendunud ja kuri. Kui teil tekib võimalus, siis te ajate uuest kolleegist möödudes talle „kogemata” kohvi peale ja see tekitab hea tunde, leevendab teie tuska.
Täpselt samamoodi tunneb koer, kes seoses lapse sünniga kaotab oma endise elu. Ka koer tahaks uustulnukale näidata, et uue tulijana peaks too austama siinses karjas seni kehtinud reegleid. Võib öelda nii, et koer tundis ennast seni selles karjas olevat tähtsuselt kolmandal positsioonil ning uus karjaliige, kes tekkis siia eikusagilt, tuli ja võttis talt jõuga selle positsiooni ära, nihutades koera neljandaks. Kuna järjekorra muutusega kaasnes ka üsna põhjalik elumuutus ja lagunes rutiin, tekitas see parajalt stressi.
Seesugune positsioonijutt pole küll täiesti absoluutne tõde, kuivõrd enamik koeri ei võitle positsiooni pärast ning seetõttu ei saa ka rääkida mingist täpsest hierarhiast. Samas ütleb minu kogemus, et probleemi olemusest on palju kergem aru saada ja sellega osatakse palju paremini tegeleda, kui vaadata asju sellisest vaatenurgast.
Valmista koer uueks olukorraks ette juba enne lapse sündi
Kui te austate oma koera ning kui te ei soovi, et ta kuidagi lapsele viga teeks, peate hakkama valmistuma juba enne lapse sündi. See tähendab, et te peaksite igapäevarutiini sujuvalt muutma selliseks, nagu ta lapsega olema saab. Kui rutiin ei muutu mõne päevaga, vaid teiseneb sujuvalt kuu-paari jooksul, siis kohaneb sellega ka koer ning siis ta mingil juhul ei seosta uusi reegleid uue pereliikme tekkimisega.
Selline sammhaaval rutiini muutmine ei tekita ka stressi ning annab koerale aega harjumiseks. Toon näite. Te mängisite eelnevalt koeraga igal õhtul umbes tunni. Mõeldes tulevase lapse peale te küllap mõistate, et üle poole tunni te mängida ei saa. Oleks kasulik vähehaaval vähendada mänguaega selliselt, et see läheks isegi lühemaks kui pool tundi. Kui nüüd perre ilmub laps, on koer juba harjunud, et igapäevane mäng vältab vaid 20 minutit. Koos lapse ilmumisega perre aga mänguaeg pikeneb poole tunnini. Sel moel tajub koer lapse tulles hoopis muudatust positiivses suunas. See oli praegu küll üsna meelevaldne näide, kuid aitab ehk kallutada mõtteid vajalikus suunas. Mõelge oma suhtlus koeraga sellest vaatevinklist läbi ja üritage üldistada seda reeglit ka muudele päevaaegadele, mil olete koos koeraga.
Seoses lapse tulekuga majja ei tohiks väheneda seni koeraga mängimiseks, jalutamiseks ja suhtlemiseks kulunud aeg, vaid seda aega tuleks võimaluste piires juba eelnevalt nii palju piirata, et kui laps tuleb, siis koera võimalused pigem suurenevad. See tekitab koerale mulje, et „uus tulija” ei võta midagi talt ära ning samuti ei kaota ta positsioonis. Tal ei teki nii tugevat stressi, ta on enesekindlam ning tänu sellele ei teki koera poolt ka ebameeldivaid „ülelööke” lapse suunal.
Arusaadavalt läheb natuke aega, et koer lapsega harjuks ning kindlasti on laps oma häälte ja liigutamistega koerale esialgu väga võõras ja harjumatu. Seepärast ei tasuks hakata last väga pealetükkivalt koerale tutvustama. Paratamatult tuleb arvestada sellega, et koera küüned ja hambad on nii teravad, et võivad lapse nahka vigastada. Isegi kui koer ei plaani midagi halba, võib tulemus kehv olla. Vähehaaval koer harjub lapsega ning mõne aja möödudes pole enam probleemi, kas lasta neid kokku või mitte. Tõsi, paljud koerad ei taju, kui õrn on laps, ega tea ka lapsega suhtlemise reegleid. Seega tuleb koerale neid tutvustada. See tähendab jällegi kiitmist ja keelamist ning vähehaaval hakkab koer aru saama, mida lapsega koos elades tohib teha ja mida mitte.
Räägin siia vahele ühe loo, mida olen oma loengutel kodustest suhetest pajatades ikka näiteks toonud. Minu koduses „karjas” tekkisid kõigest nädala-paariga kiired positsioonimuutused, mis oleksid võinud väga lihtsalt lõppeda sellega, et muidu leebe ja lastega normaalselt läbi saav dobermann oleks rünnanud mu kõigest 7-aastast poega. Tegin dobermanniga üsna palju trenni ning harrastasin koerasporti. Siis sai aga hooaeg läbi ning tegin treeningutes väikese pausi. Kuna õues oli vastikult vihmane ja pime sügisilm, siis lösutasin õhtuti diivanil. Koer trügis ennast lähedale ning televiisorit vaadates sügasin kuidagi endalegi märkamatult koera. See oli kestnud umbes nädal aega, kui ühel õhtul – mina istumas diivanil teleka ees ja loomulikult koera sügamas – lähenes meile mu poeg. Kui vahemaa oli kõigest meeter, keeras koer ennast poisi suunas ning ähvardas teda, paljastades hetkeks hambad. Nähes situatsiooni sedavõrd lähedalt, reageerisin kohe ja hullem jäi juhtumata. Ma olin üsna šokeeritud, kuivõrd laps ja koer olid elanud juba hulk aega koos ja hästi läbi saanud. Poeg oli varemgi korduvalt niimoodi minu juurde tulnud, kui ma koera sügasin, ja koer oli olnud täiesti neutraalne. Kuidas nüüd siis nii?
Mõelnud läbi enda suhtluse koeraga ning meie koos veedetud aja, sain aru, et tegelikult oli igapäevases elus tekkinud üsna oluline muutus. Koer oli varem harjunud iga päev minuga trenni tegema. See kulutas koera energiat ning muuhulgas asetas talle ka teatud raamid. Koer teadis väga hästi enda positsiooni ning piire. Ta elu kulges päevast päeva turvalises rutiinis. Nüüd see raamistik kadus ning koera jaoks tekitas see mõnevõrra arusaamatu vabaduse. Ta ei saanud päris täpselt aru, miks muudatus on toimunud ja kuidas ta ennast selles positsioneerima peab. Sügades õhtuti koera, pühendasin talle päris palju tähelepanu ja tekitasin illusiooni, et ta on oluliselt tähtsam, kui ta on seni arvanud. Koer hakkas ennast tundma kõrgemal positsioonil olevana. Kui seni oli palju reegleid, käske ja keelde, siis nüüd oli oluliselt rohkem peremehe tähelepanu, mis tundus lihtsalt positiivne. Lähenev laps tähendas koera jaoks aga konkurenti. Sel hetkel tunnetas koer, et kui laps tuleb nüüd siia olukorda sisse, siis ta röövib temalt, koeralt, tähelepanu (positsiooni). Seetõttu ähvardas koer last, et too eemal püsiks. Kui te vaatate loodusfilmi, kus kiskjad söövad loomakorjust, siis on selgelt näha, et osa loomi võib süüa, aga teised peavad eemal püsima. Kui madalamal positsioonil olevad indiviidid üritavad läheneda, siis näidatakse neile väga selgelt koht kätte. Minu koduses olukorras oli toimunud midagi sarnast.
Kusjuures olgu veel kord öeldud, et mu koer oli psühholoogiliselt täiesti terve, ta ei olnud tavaliselt üldse agressiivne ning elas stressivaba elu. Nii et kui nüüd keegi ütleks, et sellisele koerale tuleks tabletti anda, siis tunnistan ausalt – mina sellest aru ei saaks. Samuti vihjab koera selline ootamatu käitumine minu silmis väga oluliselt sinnapoole, et tegelikult tajub koer ikkagi kodust elu karjaeluna, kus on teatavad positsioonid ja käsuliinid. Muutsin otsustavalt oma käitumist koera ning lapse suhtes. Enam ei silitanud koera õhtuti. Kui koer tuli minu juurde, lükkasin ta eemale ja võtsin hoopis lapse enda juurde. Kui koer otsis tähelepanu, siis ta seda ei saanud. Samas hakkasin uuesti trenni tegema ning kõigest nädalaga oli kõik taas parimas korras. Koer teadis oma kohta, sai ilusti läbi lapsega ja kodus valitses stressivaba õhkkond.
Loodetavasti seletab see näide, kui vähe on teinekord vaja, et kodused suhted kuidagi pea peale pöörata ning tekitada täiesti tühjast olukord, mis võib lõppeda halvasti.
Koostaja Aivo Oblikas "Nõuandeid koeraomanikule. Kutsika valikust koera vanaduspõlveni." Kirjastus Varrak.
