Põnevaid toiduvalmistamise oskusi ja lauakombeid loomariigist



Põnevaid toiduvalmistamise oskusi ja lauakombeid loomariigist
Foto: Wikipedia

Kui mõned loomad söövad koheselt kõike, mida kätte saavad, siis teised sätivad kauem oma toidulauda. Mõned kasutavad isegi algelisi toiduvalmistamistehnikaid. Ehkki blendereid ja mikrolaineahjusid loomad ei tunne, on neilgi omad toiduvalmistamise rituaalid. Toomegi teieni üheksa loomadest gurmaani.

Sipelgaõgijad näevad välja nagu vaakumtolmuimejad, kes pealnäha ühe hingetõmbega sipelgad oma pikka nina meenutavasse suhu tõmbavad. Tegelikult ei ole see siiski kõik nii lihtne. Kõigepealt tuleb sipelgaõgijal toidule ligi pääseda. Selleks kasutavad nad hiiglaslikke küüsi, et avada näiteks mõnes puuõõnes pesitsev sipelgakoloonia. Seejärel tuleb söömisega kiirelt tegutseda, sest sipelgad ei ole nõus, et nad nahka pistetakse ja kipuvad hammustama.

See, mis paistab pika ninana, on tegelikult sipelgaõgija lõuad, ja tegelikult ei tõmba loom sipelgaid otse suhu. Nad kasutavad söögi kogumiseks hoopis oma pikka keelt, mis võib olla kuni kuus meetrit pikk. Looma sülg toimib nagu liim, mis aitab ohvrid kiirelt kokku koguda. Suus aga sipelgad peenestatakse. Sipelgaõgijad neelavad ka väikesi kivikesi, mis aitavad kõhus toitu edasi peenestada. Sipelgaõgija tavaline kõhutäis on mõnituhat sipelgat mõne minutiga, nii et iga nipp, mis aitab protsessi kiirendada, on igati abiks.

Sipelgaõgija Foto: Flickr.com/Eric Kilby
Seotud lood:

Loe veel

Lehelõikaja sipelgas on teistest sipelgates eriline oma toiduvalmistamiskunsti poolest. Esiteks nad külvavad nagu farmerid. Kui lehed on lõikamiseks valmis, kasutavad nad lõikamiseks oma kääridele sarnanevaid lõugu. Kui leht on puu küljest korralikult lahti lõigatud, tassitakse see koloonia juurde, kus lehed kuhjatakse ja tehakse nendest hunnik. Töölised lisavad hunnikule oma väljaheidet või sülge, mis toimib väetisena ja lehtedel hakkab kasvama seen, millega toidetakse vastseid. Vanad sipelgad toituvad aga lehtede mahlast.

VEEL LUGEMIST: Suurimad romantikud loomariigis: need loomad naljalt truudust ei murra

Egiptuse raisakotkas on kokkuhoidlik ja sarnaneb inimestele, kes üritavad võimalikult vähe tarbida. Raisakotkad toituvad jääkidest. Neil puudub lõhnatunnetus, vaid hea nägemine on neile abiks. Kotkad laskuvad meelsasti puu- ja köögiviljadele, kuid ei ütle ära isegi väljaheidetest. Aeg-ajalt armastavad raisakotkad ka värskema kraamiga maiustada ja suurepäraseks delikatessiks on jaanalinnumunad. Kuna jaanalinnumuna on liiga suur, et see küüniste vahel lihtsalt minema viia, purustab kotkas selle kividega. Ta võtab kivi noka vahele ja loobib niikaua kuni muna katki läheb.

Foto: Wikipedia

Krokodillidel pole lauakombeid aga ollagi ja nad ei vaevu toitu isegi korralikult läbi närima. Nad asutavad oma hirmuäratavaid hambaid saagi kinnihoidmiseks ja neist elu väljapigistamiseks, mida nimetatakse surmahaardeks, seejärel neelab krokodill aga saagi enam-vähem tervelt alla. Suurte loomadega on muidugi rohkem vaeva. Kui krokodill sööb elukaid, kes kojas elavad, siis töötavad tema hambad nagu pähklitangid, mis aitavad koda purustada.

Harilik orav ehk punaorav korjab suvel talvevarudeks pähkleid ja teravilja. Aga üks trikk on sellel loomal veel varuks, kui talvevarud ühel hetkel vähenema hakkavad. Ta hammustab vahtrapuu tüvesse mõned augud ja ootab kuni puu hakkab siirupit välja ajama. Kui siirup on koore peal kuivanud, siis tuleb orav seda lakkuma. Magus siirup annab loomale energiat ja on üheks viisiks, kuidas kitsad toiduolud üle elada.

Jaapani makaak ei söö kõike, mida maast leida on. Ta on kombekam kui teised ahvid. Jaapani makaakide toidulaud on võrdlemisi rikkalik: nad söövad taimi, putukaid ja puuvilju. Nende söömiskombed teeb eriti huvitavaks see, et nad pesevad enne söömist toitu. Kui teadlased jätsid makaakidele ookeani kaldale maguskartuleid, siis üks emaahv pesi kartulit enne sööma asumist. Seda tegevust järgisid ka teised liigikaaslased. Soolane ookeanivesi annab karutulitele soolakamat maitset, toimides ühtlasi ka maitseainena.

Foto: Wikimedia Commons

Hallõgija on Kanadas lõunaosas ja USA põhjaosas pesitsev lind, kes püüab putukaid ja väikesi selgroogseid. Enne söömist torkab ta saagi kas okaste, astelde või isegi traataia otsa. Nii saab ta vähehaaval süüa kuni isu on ja pärastiseks ka jätta. Hallõgija sööb niimoodi ka mürgiseid putukaid - ta lihtsalt ootab mõned päevad, kuni toksiinid on välja kuivanud ja saab ohutult maiustama asuda.

Foto: Wikipedia

Raisamatja toiduvalmistamismeetod on üsna keeruline. Siinkohal oleks kohane võrdlus ehk sügavkülmutamise või konserveerimisega, mida inimene toidu säilitamiseks kasutab. Kui põrnikas leiab surnud linnu või närilise, hakkab ta sellest oma järglastele einet valmistama. Ta katab kõigepealt surnu oma suusekreediga, mis on antibakteriaalse toimega ja aeglustab lagunemisprotsessi. Seejärel kaevab ta järgmisena augu, mille põhja ta katab kõigepealt samalt loomalt või linnult võetud karvade või sulgedega. Järgmise etapina paneb ta surnukeha auku ja kõrvale kaevab oma järeltulijate jaoks pesa. Niimoodi saavad vastsed kohe süüa. Kogu ettevalmistusprotsess vältab vaid kaheksa tundi.

Mesilased korjavad mee valmistamiseks õienektarit, mille töötlevad ümber meeks. Noored töölised hoiavad nektarit umbes 20 minutit “suus” ja segavad selle ensüümidega, mille abil lõhustatakse nektaris sisalduv roosuhkur viinamarja- ja puuviljasuhkruks. Seejärel asetatakse nektar kärjekannudesse, et vesi sellest ära aurustuks ning see tiheneks. Kui poolvalmis mesi on täiesti tihke, mälub tööline selle uuesti läbi ja muudab aineks, mida võib juba meeks nimetada. Ta paneb selle kärjekannu tagasi ja suleb kannu vahast kaanekesega, et selle sisu säiliks ajani, mil seda tarvis läheb.

Allikas: care2.com

VEEL LUGEMIST: 10 huvitavat fakti tšintsiljade kohta

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare