Riigikogulane Õnne Pillak: meie väärtused on saanud täiskasvanuks, kui oskame loomadest lugu pidada

Juba 2. juunil otsustab riigikogu, kas Eestis keelustatakse karusloomafarmid. Selle ajaloolise päeva eel käis loomade eestkoste organisatsiooni Loomus taskuhäälingul Loomade Hääl külas riigikogu liige Õnne Pillak (Reformierakond), kes rääkis saatejuht Sven Paulusele, et peab oluliseks elusolendi elu väärtustamist.

Te olete üks nendest riigikogu liikmetest, kes toetab karusnahafarmide keelustamise eelnõu. Mis veenab teid seda tegema?

Kui ma nüüd täiesti aus olen, siis ega mind ei olegi väga pidanud veenma. Ma ei ole mitte kunagi saanud aru sellest, miks üldse peaks loomi selliselt kasvatama. Ütleme otse, et suremiseks kasvatama. See ei ole mitte kuidagi inimlik, kui seda sõna võib kasutada. Minu jaoks on see julm ja mina ei suudaks seda kunagi teha. Ootan seda eelnõu ja ootan, et me juba saaksime selle ka vastu võtta.

Millised on teie isiklikud peamised argumendid keelustamise poolt?

Eks igalühel ole elus väärtushinnangud. Minu jaoks on üks väga oluline põhimõte, et iga elusolendi elu tuleb väärtustada. Õpetan seda ka enda lastele. Muidugi on vahel ka tagasilööke. Näiteks kui lasteaiast koju jalutame ja lõpuks on kõik tee peal ette jäänud teod toas, siis saad aru, et ehk tuleb natuke seletada, et kõigile loomadele ja putukatele ei pea oma kodu pakkuma. Minu enda jaoks on kõige suurem argument see, et me oskaks lugu pidada teise elusolendi elust ning et me ei läheks seda elu võtma enda edevuse eesmärgil, enda kasu eesmärgil. Ma arvan, et see võiks olla ka kõigi saadikute jaoks oluline mõttekoht otsustamisel.

Mida ütleb karusloomakasvanduste keelustamine meie ühiskonna väärtuste kohta?

See ütleb seda, et me väärtused on saanud täiskasvanuks, et me küpseme, et meie ühiskond hakkab mõistma seda, et loomadest tuleb lugu pidada, nendest tuleb hoolida. Just eile vaatasin Loomuse koduleheküljel Euroopa kaarti ja minu meelest on hästi tore, et oleme varsti valdava enamuse seas, kes on liitunud selle väärtusruumiga, kelle jaoks karusloomade kasvatamine nende nülgimise eesmärgil ei ole aktsepteeritav.

Kui me vaatame ka Kantar Emori uuringut eelmisest aastast, siis sealt selgus, et 75% Eesti elanikest ei poolda selliste loomade nagu rebaste ja naaritsate kasvatamist ega hukkamist farmides. Tegelikult võiks öelda, et valijalt on mandaat keelustamiseks olemas?

Jaa, väga tugev mandaat! Ma arvan, et see tuleb ka täide viia. Eestis tegutseb veel mõni üksik karusloomafarm. See ju tegelikult näitab, et see majandusharu ei ole jätkusuutlik. Kui enne rääkisime, mis on mind veenvad argumendid, siis tunnistan, et mõned aastad tagasi, kui kohtusin loomakaitseorganisatsioonidega ja kogukonnaaktivistidega, siis paratamatult mõtlesin, et karusloomafarmide sektoris on ka inimesed, kes töötavad. Mis nendest saab? Nüüd, kui aastad on mööda läinud, ja näeme, et farmid ise panevad ennast kinni ja et see ei ole enam jätkusuutlik, siis eks elu teebki oma töö. Meile on jäänudki see vormistamise küsimus. Teeme ära selle!

Siinkohal ei päde ilmselt enam see argument, et karusnahk on meie kliimas vajalik, sest see on praktiline?

Oh, ei! Ma täna mõtlesin selle peale, kui palju meie pere karusnahka üldse kasutab. Ei kasutagi, võib-olla lapseeas oli viimati kasukas seljas. Pean ütlema, et minu jaoks on loomade karva kandmine pigem piin. Esiteks tundub see nii julm, sest loomad on niivõrd armsad. Teiseks ka see, et olen allergik ning loomade karv tähendab minu jaoks pidevat aevastamist, vesist nina ja väga halba enesetunnet. Võib-olla see on ka selline loomakaitse pool inimesele, millele tasub mõelda. Mis tunde tema minule tekitab ja mis tunde mina temale tekitan, kui ma ta võtan, panen puuri ja paitan, aga mõne aja pärast löön maha ja teen karvamütsi? Niisugune käitumine ei sobi kindlasti.

Keelustamise eelnõu on nüüdse seisuga kolmandat korda arutluse all. Mida on tarvis, et see seekord ikkagi vastu võetaks?

Kui vaatame neid hääletusi, siis alguses tundus ülilootusetu, aga iga korraga läheb järjest paremaks. Ma arvan, et on vaja usku. Usku, et selle saab ära teha, ja pühendumust. Need kolleegid, kes ei saa aru ega mõista, ei ole teinekord ka süvenenud. Ei saa ka pahaks panna, sest igaühel on omad südamelähedasemad teemad. Pühendumust, et neile selgitada ja neid veenda, et see on vajalik otsus ja et Eestis ei peaks enam karusloomafarme lubama selleks, et lihtsalt pärast loomad ära nülgida.

Kui vaatame veel loomakaitseseadust või üldse loomade õigust puudutavaid teemasid, siis kas teil on midagi sellist, mis on südame peal ja mis vajaks veel muutust?

Ma ei oska kohe öelda, mis lahendus oleks, aga üks asi, mis mind tohutult häirib, on see, kuidas omanikud oma loomi kohtlevad. Viimati jälle leiti surnud loom, kes uputati ära ja jäeti maha. See on nii võigas, et ma ei ole kindel, kas sellised inimesed peaksid üldse saama kunagi loomi võtta. Ma tean, et meil on karistused, aga ma ei oskagi kohe öelda, mis see kõige karmim karistus või õiglasem käitumine selliste inimestega oleks.

Loomad, linnud ja ka putukad – kõik see on elu. Nad on samamoodi elusolendid nagu inimesed. Sa ei lähe ju kätt tõstma teise inimese vastu. Aga miks sa peaksid seda looma vastu tegema? Minu meelest võiks selle üle natuke rohkem arutada, aga nagu mu vanaisa õpetab – enne kui alustad üht asja, tee teine asi ära! Esimene asi peab praegu kindlasti olema karusloomafarmide keelustamine ja ma loodan, et juba varsti saame öelda, et see on tehtud ja kõigil on Eestis parem elada.

Loomuse kodulehel saad vaadata, millised riigikogu liikmed on juba andnud lubaduse karusloomafarmide keelustamise poolt hääletada.